Müürileht

Müürilehe uus rubriik „Video fookuses” võtab vaatluse alla uued ja huvitavad Eestis ilmunud muusikavideod. Otsa teeb lahti visuaal Maria Minerva ja Ajukaja loole „CU Again”, mis pärineb jaanuaris Porridge Bulleti leibeli alt ilmunud samanimeliselt EP-lt. Klipi teemal pani oma mõtted kirja Berk Vaher.

Keset L.A. kirevat muusikamaastikku, millel tegutsevad veelgi kirevamate nimedega artistid, võib leida Alex Gray – mehe, kelle loomingut iseloomustavad nii rohke sämplikasutus ja rahutus kui ka, vastupidi, hoopis meditatiivne rahu.

„Olen pidanud kolme aasta jooksul vähemalt kuus korda kolima, minu plaadikogu sai veeuputuse tõttu kannatada, olen töötanud korraga mitmes erinevas kohas, et kuidagi hakkama saada, aga kirg muusika vastu pole kuhugi kadunud.”

Sel laupäeval, 15. veebruaril kell 22.00 võtavad Raadio 2 saated Programm ja Linnadžungel kahetunnise edetabelisaatena kokku aastaküsitluse 2013 tulemused. Saates selguvad 2013. aasta eredamad hetked hiphopis meil ja mujal.

Plaadil „Grand Hotel” on enamiku lugude taga aastaarv 1995. See aitab kogumikku paremini kogeda. Uku oli siis juba Tallinnas, ta oli saanud harjutada ja mängida Rootsis ning Herbie Hancocki garaažis.

Silver Sepa soolodebüüt kutsub kuulajat end määratlema juba enne, kui saad mahti plaadi mängijasse panna. Põhjus lihtne: kaanel pilt kaksiratsi katuseharjal istuvast Sepast, naelapill käes, pilli kohal suurelt küsimus „Mis asi see on?”. Tõepoolest, mis asi see on?

Motion Sickness of Time Traveli taga peitub USAs Georgias elav daam nimega Rachel Evans, kes teeb eksperimentaalset ambient’i.

Minu jaoks on „Say Whaat?” postapokalüptilise maailma toode. Nagu ajalooentusiastid üritaksid taastada vanade salvestiste põhjal 20. sajandi popmuusikat. Mingid killud on koos, aga mõned on puudu. Valged alad täidetakse oletustega.

See album on nii hää, et räägib iseenda eest ja ei taha lasta end arvustada. Nende lugude kohta ei saa midagi öelda, neid peab kuulama, kuid enne vaadake ära Ivan Pavljutskovi muusikal „Inside+Out”, milles mängivad Gorõ Lana kutid ja kostub nende muusika.

Bluus, mõtlen ma. Sest avalugu on „Alentejo Blues”. Helikeelelt pole sel palal ega albumi teistelgi küll suurt midagi bluusitraditsiooniga pistmist – kõik siin on veel sillerdavam, unenäolisem ja animafilmilikum kui Edmund Hõbe (või varasema artistinimega Multiphonic Rodenti) senistel omaüllituslikel helikandjatel. Aga ometi, sõnades on bluusilikku ängi, üksildust, nukrust kommunikatsioonihäire pärast.

Erinevate artistidega kogumiku puhul tuleb vist kõigepealt selgeks saada mis-kes-kus ja miks? Lühidalt on tegemist Eesti, Läti ja Leedu noorte artistidega, kes kutsuti möödunud suvel nädalaks ühte riiki ja ruumi kokku, anti kätte vahendid ja võimalused ühise loomingu tekitamiseks ning kõik, mis seal sündis, pandi sellele albumile.

Raadio 2 saatesari „R2 Keikka” toob kuulajateni olulised kontserdid kogu Euroopast. 8. veebruaril esinevad Ásgeir ja Milky Chance.