Müürileht

Kõik on paigas, kui lasta neil lihtsalt olla. Suvelõunal „sangast” tiksuda, grillipeol kuumarabanduse soundtrack’i esitada. Ja eriti viimasel juhul – nagu Tartu Muusikanädala avaõhtul kogetud – on võimalik neid ka huvi ja naudinguga kuulatama jääda, sest päris võluv on see kontrast lugude nukruse ja juhttandemi kavalalt välkuvate mustlasesilmade vahel.

Antud antropoloogilise albumi võib jagada kaheks osaks: esimene on raua isa ja teine on raud ise, milles raua isana esinevad elemendid ja aimdused meenuvad meile varasemast kultuuriloost.

Andrew Hungi ja Benjamin Poweri ideedesulamist tekkinud bändi Fuck Buttons eelmiseid kauamängivaid „Street Horrrsing” ja „Tarot Sport” on nimetatud helisid väänava tumeda vundamendi ning sinna peale ehitatud helgemate meloodiakildude poolest ideaalseteks maailmalõpu eelpeo soundtrack’ideks.

Kui kunagi on üldse olnud räpipunte, millesse kuulumine vanematele head meelt valmistab, siis kindlasti ei ole selleks Odd Future.

Lasime Sander Möldril oma heligravitatsiooni järgi kulgevast elust lähemalt rääkida ja saime muuseas teada, miks temast enda arvates kunagi Eesti oma James Blake’i ei saa ning miks Red Bull Music Academys osalemine kohati sõjaväge meenutas.

21. septembril toimub Viljandis esmakordselt väikefestival Viljandi Music Walk. Korraldajate soov on tuua vaheldust kopitanud kontsert-disko peoformaadile ja ootavad külalisi terve päeva vältavale jalutuskäigule, mis on palistatud kontsertide, kohvikute ja ebatavaliste vaatamisväärsustega.

Vahelduseks klubides toimuvatele kontserditele, kus on tavapärane, et peaesineja astub lavale paar tundi pärast keskööd, on Kino Sõprus Live õhtupoolikul algav istumiskontsert. 12. septembril aset leidval kontserdil on seekordseks esinejaks võimatult salapärane Dean Blunt Inglismaalt.

Võib julgelt kohe ära öelda, et Intsikurmu muusikafestival tuli, nägi ja võitis, kui sisenes augusti esimestel päevadel uue ja eredalt särava komeedina Eesti muusikafestivalide taevasse ning kaheks põnevaks õhtuks Põlva mõnusalt männilõhnaliste roheliste küngaste ja orgude vahel maandus.

Samaaegselt Flow festivaliga Helsingis toimus 9.–11. augustil Käsmus järjekordne Viru Folk. Sedapuhku oli tegu juba kuuenda folgiga, mis keskendus tänavu Rootsi kultuurile. Näitamaks rootsi muusika mitmepalgelisust olid esindatud väga erinevat muusikat viljelevad bändid, aga mõistagi moodustasid suurema osa programmist eesti enda esinejad.

Värskes artiklite sarjas „Muusikatööstuse ABC” kirjeldavad tööstuse eri harude esindajad endi rolli muusikaelus ning tutvustavad oma parimaid kavatsusi noore muusiku karjäärile kaasa aitamises. Esimeses käesolevas sarjas ilmuvas artiklis kirjeldab Apollo Music Estonia lüli Thea Lillepalu muusikakirjastaja rolli muusiku karjääris.

Jälle tagasi siin tuttavates metroopeatustes, kus värvilised käepaelad annavad aimu, et festival on lähedal. Päeva jooksul mõõdetud kilomeetrite ja voolava higi süüks võib lugeda esimese soojendusesineja maha magamise – inimesed ja hea puhas õhk enda ümber ikkagi ennekõike. Festivaliala sissekäigu vahetus läheduses masside viimane lonks enne check-in'i ja tundub, et kõik on valmis.

Eile öösel vallutas Vilde maja kirev seltskond muusikuid. Tartu Muusikanädala raames aset leidnud klubiööl astus kokku kolmel laval üles 14 artisti, meeldejäävaimad pealaval esinenute seast Soome Black Lizard (kelle tänavu ilmunud omanimelise debüütalbumi kaasprodutsendiks on muide Brian Jonestown Massacre'i ninamees Anton Newcombe), samuti kodune Badass Yuki ning „Pitchforki lemmiklastest Helsingi kvintett” French Films.