Müürileht

Kui ma TMW esimesel õhtul käisin ennekõike kitarribände ning teisel elektroonilisemat muusikat kuulamas, siis laupäevaks otsustasin juba varakult valida samuti midagi eelnevatest õhtutest erinevat ning seadsin sammud Sinilinnus toimuvale hip-hop showcase’ile.

Enne kontserdile minekut kuulsin NO99 Jazziklubis kedagi üle rahvasumina rääkimas, et ta oli mõned tunnid tagasi käinud soome-prantsuse akustilise folk-rokk duo Eva & Manu kontserdil ning positiivsete emotsioonide tulvast nutma puhkenud. Ei saa just öelda, et see minu juba niigi kõrgeid ootusi veelgi ei kasvatanud.

Olles just ülerahvastatud Von Krahlist tulnud, mõjus minu järgmine sihtpunkt – Kanuti Gildi Saal – nagu punase valgusega avar muusikasalong. Kõrsikud lõpetasid ja Norras kastide kaupa plaate müünud Pelbo kolmeliikmeline ansambel sättis end väikesi tehnilisi viperusi ületades paika.

Öistest TMW esinejatest Von Krahlis oli Wolfredt üks omapärasemaid. Multiinstrumentalist Margus Voolpriidu sooloprojekti Wolfredti loomingut on võrreldud Sigur Rósi muusikaga. Ilmselgeid sarnasusi võib tõesti leida, kas või postrokilikud rütmid ja poogna kasutamine. Küll aga oli Wolfredti live-esitusel rohkem mune, mis paljastusid eriti kahe viimase loo ajal.

Soome kolmik Avasaxa ehitab oma muusika üles põhjamaisele kargusele ja ilule, laenates elemente nii kirillitsast kui gnostitsistlikest ulmeteostest. Tulemiks on seekord tantsuline, kuid siiski tumedal territooriumil tegutsev post-rock. Bändi olemusele heitis pisut valgust bändi üks asutajaliikmetest, Lassi Peltoniemi.

Sellest, et Johanna Eenmaal tuleks lisaks foto- ja moeasjadele ka muusika vallas silma peal hoida, sain juba tükk aega tagasi aru. Ja kuuldes juhuslikult umbes nädala eest, et ta laulab nüüd I Wear* Experiment nimelises bändis, oli selge, et TMW raames pean nad kindlasti ära kuulma.

Argo Valsi nimi on Eesti muusikaringkondades juba ammu üsnagi kultusestaatusesse tõusnud, sest palju sa ikka neid leiad, kes on jõudnud 20ndates eluaastates juba pingviinide paraadile helisid kujundada, telesaadetele soundtrack'e luua ning mitme eduka bändiga lavalaudasid kulutada.

Tallinn Music Week’i esimesele festivalipäevale pani punkti Kali Briisi esimene täiskoosseisulise bändiga üles astumine, mis ilma igasuguste liialdusteta, ületas ilmselt nii mõnegi Kali Briisi juba varasemagi fänni kõige märjema unenäo.

Mäletan oma esimest MC-bättli külaskäiku Von Krahlis üsna häguselt, aga üks hetk, mis sellest ajast...

Lisaks kontsertidele, töötubadele, seminaridele ja restoranidele on TMW-l sel aastal kavas põnev „vestlusring” ehk „TMW Talks”. Avatakse tuuril olevate bändide telgitaguseid, räägitakse heli ja filmi kooslusest ning loomulikult ka disainist ja äppidest. Üks põnevamaid teemasid on kindlasti Välis-Eesti vinüüli kirju maailm. Martin Jõela valis välja kümme Välis-Eesti vinüülplaati, mida elu jooksul peab kuulama.

Ma mäletan väga selgelt, kus ja millal ma kuulsin esimest korda Zebra Islandit. 2011. aastal olin mõned päevad enne jõule õhtul hilja kontoris istumas, sest tähtajad olid kukkumas. Väsinud ja juhe koos, otsustasin teha pausi ja otsida netist ühe hea loo kuulamiseks. Keegi oli just jaganud mingi uue eesti bändi lugu „Falling Through” ja mõtlesin korraks kuulata. Ja siis ma kuulasin seda vähemalt kümme korda järjest ja ei saanud üldse aru, kes nad on ja kust nad välja ilmusid ja kuidas see nii hea on.

Hüpnagoogia/hauntoloogia on ehk juba eilse-üleeilse päeva moesõnad, aga ega siis otsekui unenäost väljasopistunud muusika lõppenud pole. „After Hoursit” võiks pidada kontseptalbumiks, millel ületunnitööst kurnatud rööprapsija kuulmekilede vahel avanevad vana Euroopa escherlikult moonutatud lossikoridorid, kus kummitavad kõhetud krahvid, kel sajandite saladused ja suguvõsa intriigid slepiks järel.