Müürileht

Mitmekesine, kujutlusvõimet kaasav, uudishimust kantud tantsimine tundub professionaalide pärusmaa. Odavus ja paindlikkus eneseväljendusvormina teeb sellest aga demokraatliku kogemuste allika – ehk isegi tehnoloogia, mis on ühtaegu loomulik ja üleloomulik.

10 aastat tagasi „võimu, kontrolli, raha ja punaniga” alfatava debüüdi teinud Kosjugin näitab plaadil „X” veidi ka enese substraati.

Tabloitedi „Võõrad suled” on rokilik ja raadiosõbralik album, mille all tiksub diskobiit, peal hea pikantne tekst.

Kuidas panna rahvas võimalikult eufooriliselt tantsima? Mängi neile näiteks võimalikult kiiret muusikat! Seda, kui kõrge on peoliste bpm’i-taluvuse lagi, testib Karin Nahkur, DJ-nimega CT Venom.

Bedless Bonesi „Bending the Iron Bough” võiks hästi sobida heliribaks mõnele kummastavale Skandinaavia mõrvamüsteeriumile.

Laura Juno albumi temaatikat kirjeldavad sellised märksõnad nagu 2020, isolatsioon, nutitelefon ja sassi löödud maailm.

„Purgatory” esitajaks on küll Karl Martian, kuid album on suuresti Internet Cafe liikumise alla koondunud produtsentide ja mõttekaaslaste nägu.

Produtsent Bert On Beats jätkab oma värskel albumil „EIGHT” paljuski samasuguse põrutava techno-küttega, mis kõlas juba plaatidel „TEN” (2019) ja „NINE” (2020), kuid sellest tumedusest moodustuvad värskel albumil ettearvamatud mustrid.

Paide indie-pundi Ans. Anduri puhul on tegu juba väikestviisi vanameistritega. Vananemise märke ilmutavad nad vähe, aga arenevad muudkui meisterlikumaks.

Intervjuus bändi 5MIINUST liikme Kristjan Jakobsoniga ja kunstnik Ats Nukkiga mõtestavad muusik ja kunstnik lahti äsja ilmunud koomiksi sündi, sealhulgas võidusoovi, loomisvalusid ja riskimomente.

Eesti muusikavideoskeene pulbitseb värvilistest fantaasiamaailmadest, kuid 21. sajandi infovoos ja talendimeres ei pruugi sellest piisata, et end nähtavaks teha. Mis rolli täidavad muusikavideod tänapäeva popkultuuris ja kuhu paigutub selles toiduahelas režissöör?

„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord uurime nublu ja Lexsoul Dancemachine’i albumikaaned kujundanud kunstnikult Estookinilt, kuidas mahutada muusika ühe pildi sisse.