Müürileht

flumeni „Homoerotica” on kommentaar kväärlikule hookup-kultuurile.

„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord räägib Tallinn Music Weekis töötav Eva Johanna Lepikov muusikavaldkonna kommunikatsiooni põhitõdedest.

Tantsustandardid techno-klubis erinevad üldjuhul sellest, kuidas tantsitakse näiteks Kolmes Lõvis. Lisaks muusikale on teisigi tegureid, mis eri keskkondade „tantsuetiketti” kujundavad. Mida meie liigutused väljendavad, kust need tulevad ja millega kulmineeruvad?

Terve selle EP jooksul on tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma. Veidi nagu see üürike ärev twilight zone, kui kodune soojategu hakkab lõppema ja on aeg end reivile sättida.

Viktor’s Joy teine album toob päevavalgele nelja aastaga kogunenud muljed ja materjali – dokumentalistika põneva omailmaga loovisiku elust.

Mitmekesine, kujutlusvõimet kaasav, uudishimust kantud tantsimine tundub professionaalide pärusmaa. Odavus ja paindlikkus eneseväljendusvormina teeb sellest aga demokraatliku kogemuste allika – ehk isegi tehnoloogia, mis on ühtaegu loomulik ja üleloomulik.

10 aastat tagasi „võimu, kontrolli, raha ja punaniga” alfatava debüüdi teinud Kosjugin näitab plaadil „X” veidi ka enese substraati.

Tabloitedi „Võõrad suled” on rokilik ja raadiosõbralik album, mille all tiksub diskobiit, peal hea pikantne tekst.

Kuidas panna rahvas võimalikult eufooriliselt tantsima? Mängi neile näiteks võimalikult kiiret muusikat! Seda, kui kõrge on peoliste bpm’i-taluvuse lagi, testib Karin Nahkur, DJ-nimega CT Venom.

Bedless Bonesi „Bending the Iron Bough” võiks hästi sobida heliribaks mõnele kummastavale Skandinaavia mõrvamüsteeriumile.

Laura Juno albumi temaatikat kirjeldavad sellised märksõnad nagu 2020, isolatsioon, nutitelefon ja sassi löödud maailm.

„Purgatory” esitajaks on küll Karl Martian, kuid album on suuresti Internet Cafe liikumise alla koondunud produtsentide ja mõttekaaslaste nägu.