Müürileht

„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Esimesena räägib oma kutsumusest VJ Kristin Pärn.

Henry Peedi projekt POLLU77E on kõlareid kärssama ajav materjal. Piisavalt valjult kuulates võiks nende saundidega remondi käigus seinalt vana krohvi lahti raputada.

The Boondocksi „Soup Can Pop Band” on sarkastiline elamise manuaal, mis vajaduse korral virutab, hurjutab ja puhastab.

Mängupoi$$ Käru postuumselt avaldatud album on nii austusavaldus varalahkunud sõbrale kui ka tagasivaade aega, kui kohalik uue kooli räpiskeene tegi veel beebisamme.

Riin-Kärt Ranne töötab Stuttgardis arhitektina, kuid hobi korras projekteerib ta DJ-puldi taga ka helimaailmu.

Kaisa Kuslapuu ja ta kevadine helikandja „Nupud” on uus peatükk nüüdisaegses „lõõtsarenessansis”, mis on võtnud enda südameasjaks pühkida instrumentidelt senine „tolmunud simmanipillide” maine.

Sooloelektroonik Hugo Mesi on jõudnud päris palju ära teha. Üritustesarjad, raadiosaated, DJ-esinemised, plaadifirmade Mürk ja Rave Paladin kureerimine, klubi HALL kulisside ees ja taga sagimine – pole kahtlustki, et mees on loovutanud enda hinge täielikult techno’le.

Rammusalt toitev bass ja luuüdini võnkuv trumm veavad kohale Pärnu bändi Echolove debüütkauamängiva.

Sel reedel toimub Estonias ERSO uue kontsertõhtu. Esimese teos kõlab maailma ühe juhtivama elektriviiuldaja Tracy Silvermani esituses, kellega rääkisime viiulimängu kaasajastamisest ja koostööst John Adamsiga.

Kui koostöös Hendrik Kaljujärvega valminud albumid „Muunduja” ja „World Inverted” üritasid paigutada folgialget tantsumuusikasse, siis Maarja Nuudi esimene sooloplaat alates 2016. aastast on pisut raugem, samas ka eksperimentaalsem.

Mitu aastat lugusid juhusliku intervalliga SoundCloudi tilgutanud, vaikselt arvutisse produtseerinud või pelgalt tuttavatega jaganud Hugo Mesi on suutnud oma loomebloki lahti muukida ning leidnud kõla, mis talle päriselt meeldib, laskmata ühelgi stiilil end piirata.

Marmormaze’i on raske (kui mitte võimatu) suruda ühe kindla nimesildiga žanrikuuti. Mis on ju ainult hea.