Müürileht

Elsbeth Hanna Aarsalu kirjutab luulet ja nüüdismuusikat, aga ka maali ühendavast etendusest „no.1.1” Apaaraditehase Armastuse saalis, kus mälestati muu hulgas Eesti metsa.

Kodumaise underground-tantsumuusika skeenes on pead tõstmas meeliülendavad post-club-helivood. Täpselt sama kirjeldus kehtib ka White Glossi EP puhul, mida võiks nimetada üheks kohalike post-club-reliiside viimistletuimaks näiteks.

Linnamäe tee on tänav Tallinnas Lasnamäe linnaosas Kuristiku ja Priisle asumis. See Vikipeediast kopeeritud lause on L-Steelo (Linnamäe Steelo) esimese kauamängiva „Tallinna kõrgeimal mäel” kontekstis päris tähtis – L-Steelo elab ja hingab Lasnamäed.

Paljuski teeb Holy Motors värskel plaadil seda, mille poolest nad on juba niigi tuntud. Kokku on segatud isikupärane kokteil Americana’st ja dream pop’ist, kuid see on nii meeldivalt soe ja armas, et mul pole ülemäärase tuttavlikkuse vastu midagi.

Seekord kevadest sügisesse kolinud Jazzkaare põhiprogramm leiab aset 9.–15. oktoobril Telliskivi Loomelinnakus ning 3. novembril Alexela kontserdimajas, kuid ka Pärnus, Põlvas ja Tartus, tuues publikuni artiste nii Eestist kui välismaalt ning pakkudes džässi oma kõikvõimalikes variatsioonides. Küsisime kohalikelt muusikutelt, mida nemad Jazzkaare programmist enda jaoks välja on valinud.

Eksperimentaalmuusik Man Rei ehk Kristin Reiman pakub oma albumil „Cusp” mõtisklusi postmodernistlikku ühiskonda saatvast väsimusest ja kurnatusest.

Kuulan EiKi uut albumit korduse peal hilisõhtuses Karlovas jalutades. Sume rütm ja poeetilised sõnad viivad...

Akordionisti Maimu Jõgeda 2020. aasta mais ilmunud teine sooloalbum „The One About…” („Millestki, mis…”) on muinasjutumaa avastamine enda ümber.

Üheksa nappi pala Vootele Ruusmaalt, keda tunnen ennekõike luuletajana. Olen rahul, et nüüd ka muusikuna.

Argo Valsi kolmas kauamängiv „In Loving Memory Of” on mitmekülgne album, kus on peidus vastandlikud, aga ka sümbioosis kõlavad unelevad ning intensiivsed meloodiad.

Eesti pikima ajalooga doom-bänd on kulgenud alati pigem selle žanri äärealadel.

Kui eelmisel albumil „Muunduja” lähtusid Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv veel eesti folgist, siis värske materjal on parimas mõttes maailmamuusika – rikkalik, defineerimatu ja lummuslik.