Müürileht

Ilmselt ei leidu Maarjamaal palju hingi, kes poleks kuulnud nalja- ja kirjamehest Mart Juurest. Vähem tähtis ei ole aga ka fakt, et tegemist on pikaajalise muusikakriitikuga, kes suudab kirjutada plaadiarvustuses kõigest muust kui muusikast ja ikkagi teose olemuse lugejale edasi anda.

Tartu konservivabriku endine laborant Onu Bella salvestas 1992. aastal Tartu stuudios Heli Jälg heliriba „Ma võtsin viina”, mis on korraga paroodiaalbum, muusikaviktoriin (kes on originaallugude esitajad?) ja (kõver)peegel päevadest, mis ajasid segadusse.

Et pühapäeval on naistepäev, saab meie muusikatoimetaja Mariliis Mõttuse poolt kokku pandud playlist’ist kuulda naisartistide ja naiste osalusega kollektiivide loomingut, kuid erandina ka paari pala meesartistidelt, mis pühendatud naistele.

Ramuel Tafenau (RT) uut plaati kuulates kujuneb üldmulje helgetoonilisest ja enamasti heakõlalisest põhjamaisest nüüdisdžässist ehk nordic jazz’ist, kus üsna suur roll on meloodiatel.

Rokipundi Dead Furies kolmas kauamängiv „Stay Gold” vallandub teatud minevikulise energiaga, kus avaloo klaverisaade ning mänglevad kitarrimotiivid viivad kuulaja The Stoogesi aegsetesse 60ndatesse.

Eesti dream pop’i lipulaev astub oma värske albumiga ,,Empty Parks” sammu puhtama ja konkreetsema helipildi poole.

Läinud kümnendi lõppakordiks sai jõuludeks ilmunud Duo Ruudu debüütalbum „Tuule sõnad”.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva, kallis Müürilehe lugeja! Müürilehe Vabariigi aastapäeva pleilist pühitseb kohalikku vähem või rohkem põrandaalust elektroonilist muusikat.

Ave Vellesalu ja Helen Västrik meisterdavad masinatega helimaastikke, kust õhkub industriaalromantikat ja loodushõllandust.

Head sõbrapäeva, armas Müürilehe lugeja! Kui materiaalsed kingitused on end ajapikku ammendanud, siis miks mitte meisterdada oma sõpradele ja valentinidele üks playlist! Või lasta meil enda eest töö ära teha! Andsime ohjad oma müügi- ja reklaamijuhile Tanel Mütile, kes koondas kokku sõbrapäeva meeleolusid elektroonilisest muusikast popini.

Kodumaine tee-seda-ise-lähenemist viljelev plaadifirma ja värskekõlalise põrandaaluse eesti muusika edendaja Trash Can Dance on leidnud...

Tänapäeva kontserte saadavad üha rohkem pean-selle-üles-filmima-muidu-suren-momendid, mille käigus kaotab reaalne kogemus oma mõtte.