Müürileht

Erektsioon on vastuoluline nähtus. See on mehelikkuse ja viljakuse sümbol – ühelt poolt loominguline võlukepike, teisalt agressiivne penetreeriv sau. Ta käitub iseäralikult: vahel tuleb ta õrnalt välja meelitada, mõnikord üllatab ta aga ette teatamata, langedes juhusliku stiimuli ohvriks.

Täna, 23. veebruaril, ööl enne vabariigi aastapäeva sirutab Kõva Karneval Sveta Baaris taas käsi-jalgu. Eestimaa pinnale tuuakse kõva kogus põrandaalust ja erinevaid subkultuure tutvustavat muusikat.

2012. aastal sündinud eesti indie-roki ja dreampop’i klassikute (Pia Fraus, Imandra Lake, Dreamphish, Wolfredt) mitmest liikmest ja kirjanik Jan Kausist koosnev sõpruskond-rokigrupp hoiab eesti indie-loomakest kenasti kaitse all. 2019. jaanuaris ilmunud LP „Käed” tatsab oma olmepoeetilist eksistentsi kindlatel radadel ega lase neil rohtuda.

Kali Briisi detsembris ilmunud uus kauamängiv lubab kuulajale pilvisust ja vaikset tuuleiili ning seekord ilmaennustuses pettuma ei pea.

Hiljuti uue albumi „Rubicon” välja andnud Grinks räägib sellest, miks ta looming pole soovitatud nõrganärvilistele ning kuidas läheb Eestis sellisel muusikastiilil nagu grime.

Internetiavarustes alguse saanud räpirenessanss vallutas läinud aastal nii underground’i, raadioeetri kui ka edetabelid niivõrd ulatuslikult, et mõne loo sõnu teavad peast ilmselt iga generatsiooni esindajad.

Reedel, 15. veebruaril on EKKMi oodata prantsuse uue generatsiooni üht värvikaimat produtsenti, kelle nimi on Sweely ning kes viib teid kindla garantiiga joovastavale house’i-, minimal’i- ja elektrotripile.

Ligi kümme aastat on möödunud Ewert and The Two Dragonsi suurepärasest debüütalbumist „The Hills Behind the Hills” ja omakorda seitse talve ühest eesti parimast popmuusika kauamängivast „Good Man Down”. Nende kolmas plaat „Circles” oli pigem pinnavirvendus, mis möödus üsnagi märkamatult. „Hands Around the Moon” tähistab aga bändi reinkarnatsiooni.

2001. aastal ilmus kultusleibeli Chain Reaction alt EP „Ship-Scope”, mis oli atmosfääriline ja emotsionaalselt provokatiivne dub techno oma parimas vormis. Sügavama tantsumuusika maailmaga oli liitunud andekas ja enigmaatiline produtsent nimega Shinichi Atobe.

„Disappearer” on kaamose ja päikeseta päevade muusika.

Ambient on pretensioonikas žanr, mis võib ühes äärmuses olla lihtsalt ilus ruumitäide või emotsionaalselt laetud taustafoon, teises servas aga kõige kunstilisem abstraktsionism, mis nõuab kuulajalt täit tähelepanu ja avatud meelt.

Selle põhjal, millise muusika saatel me kindlatel eluhetkedel kulgeda otsustame, saab aimu meie tõekspidamistest ja unistustest.