Müürileht

Viljandis on kuu algusest saati toimunud eksperimentaalmuusika üritustesari Noisy November, mille järgmisel heli-performance’il 17. novembril astuvad galeriis Supersonicum üles duo Sten Saarits & Sven Sosnitski (SSSS) ning Henri Hütt & Algorütmid.

November kulgeb traditsiooniliselt PÖFFi tähe all, millega kaasnevad ka filmi- ja muusikaaustajaid võrdselt rõõmustavad peod. Ühele neist, mis toimub 18. novembril Vabal Laval, sõidab seekord külla Amsterdami underground-skeene esindaja San Proper.

November on koitnud ning sombune sügishall asendunud valge lumevaibaga. Hingede aeg surub meid üha enam pimeduse masendusse, kondid lähevad kangeks ning mõte liigub juba nääride suunas. Appi tuleb Ennu Ratas, mis toob 11. novembril Von Krahlis toimuval peol teieni taas kuuma päikese ning soojad suvised tuuled!

Ei tohi unustada, et käesolev kuu on meeste tervise kuu! Seda tähistab 12. novembril Genialistide Klubis ka Tartu legendaarne heterosõbralik geipidu Vikerruum, mis kannab movembri puhul nime VikerVunts.

Festival Body Machine Body paitab Kultuuriklubis Kelm 12. novembril juba kuuendat korda tumemuusikasõprade kõrvu! Festivali üheks peaesinejaks on Viini trio The Devil & The Universe, kes nimetavad oma stiili ise goat wave’iks.

Kui Siim Karro parasjagu EKA sisearhitektuuri magistriõpingute raames hullumeelseid projekte ellu ei vii, meisterdab ta hoopis helisid või annab oma selektsiooniga tuld plaadimängijatele. Vahel isegi nii tavatus situatsioonis, nagu seda on teereklaam köögisaare taga.

Eesti vanim seni toimuv trummi ja bassi pidu Tjuun In tähistab 5. novembril Sinilinnus oma 17. sünnipäeva. Suures saalis mängivad muusikat HeadRead, Mob, residendid Qba, To-Sha ja L.Eazy ning live-setiga astub üles Frederic Robinson Saksamaalt. Väikses saalis keerutavad plaate Erkin Antov, Dr. PhilGood back-to-back Wazaraga, Takeshi ja Solid Steel.

Eelmisel nädalavahetusel toimus Tallinnas Üle Heli festival – muusika raamidest välja astuv sündmus, mille artistid kompavat nii eksootikat, avagardi kui ka konksuga klassikalisi helisid, segades neid luule, fotograafia ja kunstiga.

Kui üldiselt tundub, et muusikat saab üsna hõlpsalt hinnata, ilma et tunneks loovpersooni selle taga, siis Florian Wahl ja tema „14” on üks neist juhtumitest, kus sellisel juhul näib tõde jäävat piinavalt poolikuks.

Kuulikiirusel Frank Oceani teine kauamängiv „Blonde” ei saabunud, aga püssirohu järele lõhnab küll.

„Pohlad” on minu esimene Pastaca album. Sõnastan selle nii, kuna muusikaliselt on tegemist siiski ammuse pooltuttavaga, keda on kuuldud nii live’is, raadios kui ka peo taustamüras. Aga käed laual ja klapid kõrvas antud artisti algusest lõpuni kuulama juhtusin nüüd alles esimest korda.

Retropaukudega kaunistatud audioatmosfääri nõretis „Ultra” paneb kuulajat küsima, mis hetkel on juba tehtu kordamine ebaoriginaalne.