Müürileht

Laam liigub 28. mail Tartus Athena keskuses masinliku ja mitmekihilise Cubus Larviku, Tartu eksperimentaalse post-stoner-doom-metal’i kivise kooriku all kõige paremini hoitud saladuse Kuma ja elektrobassi jõujaama ning südamele hästi mõjuva Faun Racketi uue muusika saatel. DJdena annavad protsessidele hoogu Kersten Kõrge ja Robert Kähr ning niigi eepilisele vaatemängule lisab mõõtmeid VJ Kristin Pärn.

Esimest korda toimus lehekuu kolmandal nädalavahetusel keskkonna- ja muusikafestival MAI. Tavapärasest erineb Ausa pausi seltskonna korraldatud festival seepoolest, et toimumiskoht ja -aeg on alati kordumatu. Päevad olid tasakaalukalt sisustatud nii muusika kui ka kultuuriga, mis tekitas ka kohalolijateni jõudnud sünergia.

Läinud nädalavahetusel toimunud Indiefest tõi Genialistide Klubisse ja Tartu Loomemajanduskeskuse parki taaskord kokku rea välis- ja kodumaiseid artiste. Sündmuse jäädvustas Müürilehele oma kaamerasilma kaudu Ken Mürk.

Tuliuus suvine klubi Punane Maja on avanud enda uksed ning peosari KIBE peab seal sel laupäeval, 28. mail maha ühe kuuma kräu.

Näpud põhjas – tunne, mida olen isegi elus kogenud. Säärane olukord tabas eelmisel aastal ka Venetian Snaresi nime all tegutsevat Aaron Funki ning selle lahendamiseks avaldas ta Bandcampi kaudu suurema osa oma kataloogist uuesti. Reaktsioon oli muljetavaldav – tema plaadid olid juba järgmise 24 tunni jooksul platvormi müügiedetabeli tipus.

Apparati ja Modeselektori ühise triloogia kolmas album „III” ei haaku esimesel kuulamisel külge nagu nende eelmine „II”. Võib-olla peabki selle jaoks natuke rohkem hoogu võtma, sest tegemist on kompleksse ja mitmetahulise plaadiga, mis kõlab alguses nagu Thom Yorke ft. potid-pannid. Plinn-plõnn.

Lounge’ilik „Kallaste elektrooniline muusika” on Misha Panfilovi jaoks põgus „elektroonilisem” kõrvalepõige teiste funky’mate projektide juurest. Siiski on kõigile neile omane teatav retrohõnguline filmimuusikalikkus ning mõnes mõttes ka oma juurtega tegelemine.

M83 on maandunud lettidele oma uue kosmosliku plaadiga „Junk”, mis on oma kõlasuunaga pigem „pila-kultuslik” kui miski liiati tõsiseltvõetav.

I Wear* Experiment on umbes sama indie kui Tartu Indiefest. Kumbki ei näi tegevat ülemäära vahet suurel ja väikesel, nišinikerdamisel ja ookeanikruiisil – indie’st saab sellisel juhul pigem sõna, millega tähistada mingit pooltabamata nõtket ja suts poeetilist elutunnetust; selline indie lahustab skeene ja valib oma adressaadiks ennast väärtustava tarbija, kes tunneb end mugavalt pea kõikjal, kus leidub teisi temasuguseid.

Ukraina juurtega Berliinis resideeriva Etapp Kyle’i viimased aastad on olnud edukad. Olles andnud eelnevalt välja paar EPd techno vanameistrile Ben Klockile kuuluva Klockworksi alt, on teda hakanud saatma edu klubidest festivalideni. Võib ka öelda, et Kyle’i tumedam minimal on asendunud uute leibelite all kiiremate ja kirkamate rütmidega.

Kaks aastat tagasi avas Shift Tides ehk Magnus Morel koos Vul Vulpesega tehtud loos „This Moment” elektroonilise muusika ukse, mis Eestimaa pinnasel veel lapsekingades oli ning mida nüüd postinterneti koolkonnaks nimetatakse. See on looming, mis kõlab ühtaegu virtuaalselt ja reaalselt ning paneb helisse selle, mis juhtub siis, kui need kaks maailma omavahel põrkuvad.

Juuni esimeste päevade ilma me veel prognoosida ei oska, aga sääsepirinat on oodata selgi aastal (juba neljandat korda!) ja kalendris soovitame kohe mõne erksa värviga 4. juuni ära märkida – just siis viivad jalad ja rattad ja rööpad Mardu põlistallu Soomaa rahvuspargis, kus toimub Sääsepirina Alguse Kontsert.