Müürileht

flumeni „Homoerotica” on kommentaar kväärlikule hookup-kultuurile.

Terve selle EP jooksul on tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma. Veidi nagu see üürike ärev twilight zone, kui kodune soojategu hakkab lõppema ja on aeg end reivile sättida.

Viktor’s Joy teine album toob päevavalgele nelja aastaga kogunenud muljed ja materjali – dokumentalistika põneva omailmaga loovisiku elust.

10 aastat tagasi „võimu, kontrolli, raha ja punaniga” alfatava debüüdi teinud Kosjugin näitab plaadil „X” veidi ka enese substraati.

Tabloitedi „Võõrad suled” on rokilik ja raadiosõbralik album, mille all tiksub diskobiit, peal hea pikantne tekst.

Bedless Bonesi „Bending the Iron Bough” võiks hästi sobida heliribaks mõnele kummastavale Skandinaavia mõrvamüsteeriumile.

Laura Juno albumi temaatikat kirjeldavad sellised märksõnad nagu 2020, isolatsioon, nutitelefon ja sassi löödud maailm.

„Purgatory” esitajaks on küll Karl Martian, kuid album on suuresti Internet Cafe liikumise alla koondunud produtsentide ja mõttekaaslaste nägu.

Produtsent Bert On Beats jätkab oma värskel albumil „EIGHT” paljuski samasuguse põrutava techno-küttega, mis kõlas juba plaatidel „TEN” (2019) ja „NINE” (2020), kuid sellest tumedusest moodustuvad värskel albumil ettearvamatud mustrid.

Paide indie-pundi Ans. Anduri puhul on tegu juba väikestviisi vanameistritega. Vananemise märke ilmutavad nad vähe, aga arenevad muudkui meisterlikumaks.

Pime aeg toidab tumedust hinges. Vahepeal toob sisekaemusesse vajalikku valget lumi. Vahepeal Janek Murdi album „VIIV”.

Head, ent mitte kuidagi ainsad näited muusikažanritest, mis kipuvad toituma tumedast nektarist ja olmest, on post-punk ja new wave. Nende alla liigitab oma albumi ka Merry Go Raum.