Müürileht

Lühialbumi nimilugu kõneleb Pärnoja perekonna teekonnast, „[…] kus jõe ühel kaldal [on] õde, teisel vend, kes küll teineteist mäletavad, aga enam ei kuule, ei tunne ega mõista…”

Oumeen on ühemehebänd, mida teeb rohkem kunstnikuna tuntud Timo Tiivas. Ei tea küll, kauaks see nii jääb, sest Oumeeni muusika on liiga catchy, et olla vaid kõrvaltegelase rollis.

Mäo ristmikule istuksid kui valatult suunaviidad New York – Chicago – L.A., et teha kaasa üks muusikaline rännak Süda-Eestis pesitseva Tanel Matsaluga.

Eksperimentaal- ja müramuusika võib esimesel kuulamisel pelutada, kogumikalbumi „Vahelüli” vaheldusrikas kollaaž on aga algajale kõrvale hea sissejuhatus.

EiKi uut albumit sobib kenasti iseloomustama just selle pealkiri. Selline vinelooris helimaastik ja teisalt nagu pehmissoe vaip, millesse end ses lõpmatus laupäeva hommikus kulgedes olesklema keerata.

Viiel laulul, mis moodustavad plaadi „lõhki ja läbi”, on tunda nii The Cure’i stiilis gooti melanhooliat kui ka pungi vihasemat, rahutumat energiat.

flumeni „Homoerotica” on kommentaar kväärlikule hookup-kultuurile.

Terve selle EP jooksul on tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma. Veidi nagu see üürike ärev twilight zone, kui kodune soojategu hakkab lõppema ja on aeg end reivile sättida.

Viktor’s Joy teine album toob päevavalgele nelja aastaga kogunenud muljed ja materjali – dokumentalistika põneva omailmaga loovisiku elust.

10 aastat tagasi „võimu, kontrolli, raha ja punaniga” alfatava debüüdi teinud Kosjugin näitab plaadil „X” veidi ka enese substraati.

Tabloitedi „Võõrad suled” on rokilik ja raadiosõbralik album, mille all tiksub diskobiit, peal hea pikantne tekst.

Bedless Bonesi „Bending the Iron Bough” võiks hästi sobida heliribaks mõnele kummastavale Skandinaavia mõrvamüsteeriumile.