Müürileht

Kevadel ilmunud kauamängivaga on Meisterjaan parmupilli varna riputanud ja leidnud uue armu süntesaatoris – omamoodi elektroonilises parmupillis –, millega koos ta loob nüansirikast heli ja lüürikat.

Kadri Voorandi ja Mihkel Mälgandi koostöö on tunnistus kahe muusiku suurepärasest enesetunnetusest, mis kõlab hiljutisel kauamängival mängleva kerguse ja energiaga.

Värske projekt Seltskond Pargis, mille taga seisavad produtsent Luurel Varas ja ansamblist Ouu tuntud Hyrr Innokent Vainola, teeb pealtnäha just täpselt seda, mida võiks tegijaid arvestades oodata.

Aldous Harding pole kunagi oma albumite teemade kohta väga palju seletusi jaganud. „Designeri” puhul on ta öelnud, et üritas näidata, et muusik ei pea käituma tõsiselt, et näida tõsine.

Liina Saare kauamängiv „Õhtulaulud” on hapralt kulgev teos, mis tutvustab lauljanna eesti luuletajate sõnadele tuginevat heliloomingut.

Vampire Weekendi uut albumit sai oodatud ilmatu kaua. Eelmisest on möödas kuus aastat, ent vampiirid kõlavad endiselt noorelt ja muretult.

Morby on oma viiendal sooloalbumil alasti, nagu paistab ka plaadikaanelt, kus ta on seda vähemalt poolenisti.

Rõõm on kuulda, et kohalik muusikaareen kõlab aina värskemalt. Siiani on käesoleval aastal põnevate heliekspeditsioonidega silma paistnud eelkõige naisartistid, kellest viimane on äsja debüütalbumi välja andnud YASMYN ehk Sinencia Jasmine Kass.

Aastakese tegutsenud grammikese lõbu ansambel pole nimevalikus liialt tagasihoidlik, vähemalt nõnda võiks väita pärast lühialbumi kahe esimese loo kuulamist. Neljapalalise EP teises otsas on aga jutud selgemad ja stiil klaarim.

Saksa produtsent Philipp Otterbach sisenes 2018. aastal ilmunud soolodebüüdiga „Humans” väga säravalt kunstilise elektroonika maastikule.

OOPUS – Mari Meentalo, Johannes Ahun ja Aleksander Sprohgis – on üks eesti pärimusmuusika „uue laine” kollektiividest, mis liidab seda pelgalt iidse esitamise asemel julgelt ka nüüdisaegsega.

Kui kunstiprojektid, eriti audiovisuaalse täiskompoti stiilis üllitised, võivad tihti pelgalt heliradadele ümber asudes oma mõju kaotada, siis „Lexachasti” puhul on sellest rehast kindlalt mööda astutud.