Müürileht

Inglise keeles on sõna void, mida ei ole otseselt võimalik eesti keelde tõlkida. Lähim vaste...

Vaimses mõttes on Välis-Eesti kontinent suure laamana endiselt siiapoole hulpimas ja meie ühine ürgmanner on alles moodustamisel.

Waleslastest koosnev alternatiivrokitrio The Joy Formidable jätkab möiratamist (nende debüüt kandis pealkirja „The Big Roar”) ka neljanda albumiga „AAARTH”, mis kohalikus dialektis märgib arukat karu.

„DJ Tools” on rkssi ehk Robin Buckley esimene kauamängiv. Albumi andis välja Lee Gamble’i piirenihutav plaadifirma UIQ, mis oli varem keskendunud vaid EPdele.

Popmuusikale iseloomulike omaduste – steriilsus, materialism, staarikultuur – dekonstrueerimisest on kasvamas omaette liikumine. Ühel poolel seisavad sellised kollektiivid nagu PC Music, kes muundavad mainitud stereotüüpe plastiks. Teisel pool mõttelist piiri tegutsevad aga artistid nagu Regret.

Tantsumuusika on korduste kunst. Leia paar head motiivi, millele lugu üles ehitada, ning sul on võidupilet olemas.

Kui 2018. aastal lennutataks taevasse kuldse plaadi uusversioon ja sellele otsustataks pressida ka Berliinis tegutseva, ent soome päritolu duo Amnesia Scanneri loomingut, poleks siia lähiajal ilmselt ühtegi „väliskülalist” oodata.

Mava & Nebukat on tegutsenud kohaliku edasimõtleva elektroonilise tantsumuusika maastikul produtsentide ja DJdena juba aastaid, aga ikka ümbritseb neid tegelasi müstiline aura.

Jaak Sooäär on üks eesti džässimaastiku äratuntavaima helikeelega artiste, kelle iga projekt on tulvil improvisatsioonilisust, kargust ja pulbitsevat energiat. Seekordse kauamängiva „A Shooting Star” („Sabaga täht”) on kitarrist loonud triona, kuhu kuuluvad armeenia-eesti kontrabassist Ara Yaralyan ja soome trummar Markku Ounaskari.

„Nothing Is Still” on kui sukeldumine artisti perekonna ajalukku, liikudes sujuvalt ühest žanrist ja meeleolust...

„IRISIRI” on ameerika artisti Alexandra Drewchini alias Eartheateri kolmas album. Eelkäijatega võrreldes liigub see mööda eksperimentaalsemat trajektoori, viies kuulaja kaugemale harjumuspärastest helimaastikest.

Terje Toomistu dokumentaali „Nõukogude hipid” („Soviet Hippies”) vinüülil ilmunud sama pealkirja kandev filmimuusika kogumik on väärt arhiivimaterjal.