Müürileht

Ei juhtu just tihti, et pärast albumi kuulamist seatakse sind küsimuse ette. Eelkõige jääme me mõtlema kindla emotsiooni, hinnangu, tooni või temaatika peale, kuid Artyom Astrovi uus ambient’i-projekt „Background Music (Vol 1)” teeb just seda.

Iga otsus võib tekitada uue paralleeluniversumi, uue reaalsuse, mis ei ole kübetki vähem tõeline kui praegune. Kanada grupp Austra ning nende ebamaiselt kõlav vokalist Katie Stelmanis on teinud oma muusikas irratsionaalseid otsuseid ning loonud kummalise maailma, kus dissonants on kaunis.

„Maailm õgib end,” kõlab Fuck Buttonsi nimelise noise’i-duo ühe osapoole Benjamin Poweri värskeima helitöö keskne põhimõte.

Veebruaris laskus netiavarustesse uus kontseptalbum eesti alternatiivse muusika ühelt andekaimalt produtsendilt Endamisi Salamisi (kodanikunimega Niilo Leppik).

Techno’st rääkides mainitakse tihti selle sünnikodu Detroiti või poolvenda Berliinis. Mõni aasta tagasi avastasin enda jaoks aga teatud viisil kõlava techno, mille kohta ei osanud öelda muud kui „tume ja voolav”. Ühel hetkel märkasin, et suur osa sellist stiili viljelevatest DJdest on pärit Itaaliast. Seda võib kutsuda Italian techno’ks – liquid, tumedama kõlaga ning hüpnotiseeriv.

Kira Skov ja Maria Faust käsitlevad ühisel kauamängival „In the Beginning” kultuurilisi mustreid, lahates niimoodi inimeseksolemist erinevate tasandite kaudu, nagu kaotus, alistumine, usk, uskumised, alandlikkus ja andestus.

Aeglase ja kurva kõlaga „I Used to Be Cleani” on kirjeldatud promotekstis kui „lääneliku väljendusviisi ja eestlasliku mõttelaadi” kohtumist.

Eesti indie-kindlus Seksound jätkab tänuväärset tööd legendaarsete kingapõrnitsemispärlite taas rahva ette toomisel. Tartu bändi Bizarre’i albumid on nüüdseks täies koosseisus vinüülile jõudnud – 2015. aastal „Café de Flor” aastast 1996 ja tänavu debüütalbum „Beautica” aastast 1994.

Inimesed armastavad lugusid armastusest. The xx-i album „I See You” lubab nuhkida, armastada ja kannatada teiste südamerütmis. See on pihtimus ja kahekõne, intiimne sissevaade kellegi teise ellu.

LOTI nime taha peituva šotlase Neil McDonaldi loodud kõla on miski, mida olin tantsumuusikas otsinud juba tükk aega. Kerge, kuid rütmikas. Helge, kuid müstiline. Ambient, mille erinevate žanritega ühekssulatamine on andnud efektse tulemuse.

Homeshake on olnud alati ekstravertne introvert. Tabanud midagi tänapäeva inimesele liiga omast. Tema eripära indie-skeenes on see, et ta oskab teha tähtsaks selle, mis jääb helide vahele, mitte nende sisse. Tema kaks esimest albumit toimisid väheste vahendite peal, kontseptsiooni lihtsus läks kokku kummalise helipildiga ja tegi selle süsteemi huvitavaks.

Kui John Hughesi kultusfilmist „The Breakfast Club” peaks kunagi uustöötlus valmima, võiks selle muusikalise poole eest vastutada taani poprokkarite punt Communions. Kaks ja pool aastat ootamist on end ära tasunud ning viimaks on poistel melomaanidele ulatada kauamängiv pealkirjaga „Blue”.