Müürileht

Mitmekülgsus ja paindlikkus on ambitsioonikad eesmärgid. Kammernaiskoor Sireen on püüdnud mahutada oma debüütalbumile viiskümmend viis eriilmelist minutit muusikat.

Kui üldiselt tundub, et muusikat saab üsna hõlpsalt hinnata, ilma et tunneks loovpersooni selle taga, siis Florian Wahl ja tema „14” on üks neist juhtumitest, kus sellisel juhul näib tõde jäävat piinavalt poolikuks.

Kuulikiirusel Frank Oceani teine kauamängiv „Blonde” ei saabunud, aga püssirohu järele lõhnab küll.

„Pohlad” on minu esimene Pastaca album. Sõnastan selle nii, kuna muusikaliselt on tegemist siiski ammuse pooltuttavaga, keda on kuuldud nii live’is, raadios kui ka peo taustamüras. Aga käed laual ja klapid kõrvas antud artisti algusest lõpuni kuulama juhtusin nüüd alles esimest korda.

Retropaukudega kaunistatud audioatmosfääri nõretis „Ultra” paneb kuulajat küsima, mis hetkel on juba tehtu kordamine ebaoriginaalne.

Nagu noise-muusikat tegevate artistide puhul tihti, on Threes and Will teadlikult madalat profiili hoidev ja oma identiteeti varjav ühemeheprojekt.

Berliini trio nonkeen loobub turvalisusest ning tunnistab, et Juhus on nende bändi olulisim liige. Aasta alguses debüütalbumiga „Gamble” välja tulnud grupeering kasutab vanaaegseid magnetofone, ei harjuta meloodiaid ega salvesta ühte viisijuppi enam kui korra.

„I should have been in bed, but it’s 4 AM already and this album keeps me awake still.” (Anonüümne)

Dub oleks justkui ennekõike tubane muusika, kus instrumendiks on terve stuudio – ent Uus Energia võlub ka live-bändina. Juhtusin seda kogema kevadel ühes Rotermanni kvartali lokaalis, kus kirju kamp oli mahutatud imepisikesele lavale nagu inglid nööpnõelapeale ning mõjus mingi kobarorganismina, mitmepäise helilohena.

„Pia Fraus on Pia Frausi panus eesti muusikasse,” on bändi liider Rein Fuks ühes intervjuus märkinud. Just nii kerge või keeruline ongi nende viie re-release’i kohta midagi uut väita – 2008. aastast pausil olnud eesti shoegaze’i lipulaeva lugu on juba valmis kirjutatud ja purki pistetud.

Rootsi eksperimentaalse techno duo SHXCXCHCXSH välistab üsna kavalalt nimepillamise. Tahaksin näha situatsiooni, kus üks indiviid teisele bändi nime ette hakkab veerima ja selle susiseva S-ide reaga lõpetab: „Sa SHXCXCHCXSH uut albumit „SsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSs” oled kuulnud?”

Muljetavaldava kiirusega olematusest tuntuse ja albumini jõudnud Võsu kvarteti debüüdi esikaanelt vaatab vastu mustad-ööd-ja-valged-triibud-minimalism, aga kaante vahel peituv on kirjum.