Müürileht

Eesti doom metal’i bänd Taak tuli sel aastal välja uue sünge, kurjakuulutava ning kohati isegi rusuva albumiga „Supersargasso”, mis kinnitab ka veendumust, et bändi nimi õigustab end täielikult.

Helimaastikuartistid Tont („Rändurvaim”) ja Poon („Edasi”) kõlavad kokku nagu Kukemuru festivali paheline vanem vend. Erilise infoküllasusega kumbki silma ei paista, ent nii palju on teada, et kaks entiteeti on üheskoos esinenud küll.

Ruutu Poisi kohta pole just palju teada. Küll aga seda, et esinejanime taga peitub Jan Tomson, kes on ka üks Haigla Peo liikmetest, ning et tema varasem „Mango” on korralik track. Samas pean tõdema, et muusika räägib enda eest ja seda kõige paremas mõttes.

Ligikaudu art rock’i žanrisse paigutatav Radioheadi uus LP „A Moon Shaped Pool” on siiani ansambli kõige esteetilisem töö. Ta on nagu voolav vesi oma erinevates ettejuhtuvates vormides.

Pea kolm aastat pidasime sõbraga Indiasse minemise plaani. Vaimne ärkamine, eksootika, curry, Bollywood – kõik see. Ühe linnalegendi järgi käis isegi Vändra-Aveli kusagil kaugel iseennast avastamas ja emu väljaheiteid koristamas, küll ma end ka ühel muinasjutumaal leian.

KP Transmissioni album, ingliskeelse pealkirjaga „Dark is cognized by black”, algab nagu tasapisi tuppa imbuv ving.

Mai alguses ilmus Kali Briis Bandi esimene ühine album. Kui varem on Kali Briis olnud Alan Oloneni sooloprojekt, siis „Let’s Play Love’i” helipilti on panustanud bändi kõik liikmed. Oloneni ainulaadne hääletämber ja osav laulukirjutamisoskus muudavad koosluse kohalikul muusikamaastikul üsna eripäraseks ning väljapaistvaks.

Näpud põhjas – tunne, mida olen isegi elus kogenud. Säärane olukord tabas eelmisel aastal ka Venetian Snaresi nime all tegutsevat Aaron Funki ning selle lahendamiseks avaldas ta Bandcampi kaudu suurema osa oma kataloogist uuesti. Reaktsioon oli muljetavaldav – tema plaadid olid juba järgmise 24 tunni jooksul platvormi müügiedetabeli tipus.

Apparati ja Modeselektori ühise triloogia kolmas album „III” ei haaku esimesel kuulamisel külge nagu nende eelmine „II”. Võib-olla peabki selle jaoks natuke rohkem hoogu võtma, sest tegemist on kompleksse ja mitmetahulise plaadiga, mis kõlab alguses nagu Thom Yorke ft. potid-pannid. Plinn-plõnn.

Lounge’ilik „Kallaste elektrooniline muusika” on Misha Panfilovi jaoks põgus „elektroonilisem” kõrvalepõige teiste funky’mate projektide juurest. Siiski on kõigile neile omane teatav retrohõnguline filmimuusikalikkus ning mõnes mõttes ka oma juurtega tegelemine.

M83 on maandunud lettidele oma uue kosmosliku plaadiga „Junk”, mis on oma kõlasuunaga pigem „pila-kultuslik” kui miski liiati tõsiseltvõetav.

I Wear* Experiment on umbes sama indie kui Tartu Indiefest. Kumbki ei näi tegevat ülemäära vahet suurel ja väikesel, nišinikerdamisel ja ookeanikruiisil – indie’st saab sellisel juhul pigem sõna, millega tähistada mingit pooltabamata nõtket ja suts poeetilist elutunnetust; selline indie lahustab skeene ja valib oma adressaadiks ennast väärtustava tarbija, kes tunneb end mugavalt pea kõikjal, kus leidub teisi temasuguseid.