Müürileht

Pikajuukseliste taani noormeeste debüütalbum ei maandunud tühjale kohale – varasema materjaliga olid nad köitnud juba tähelepanu nii Skandinaavias kui ka mujal Euroopas ning esikplaadi suhtes oli õhus omajagu ootusärevust. Oma teatraalse emotsionaalsuse, ent peene viimistletuse ning lopsakate helimaastikega võib albumi kindlalt taani levimuusika viimaste aastate renessanssi jätkavaks arvata.

Babyfather on Dean Blunti värskeim pseudonüüm. Ja Blunti loojanatuur juba on kord selline, mis keeldub andmast nii enda kui ka oma loomingu kohta selgeid vastuseid.

Wolfredti uus plaat, talle teine, mulle esimene, viib kulgema rahulikele helimaastikele, kus Pia Frausi ja Jan Helsingi trummar Margus Voolpriit helgete silmadega kondajaid oma sooja rüppe ootab. Esmalt ihaleb iga lugu taevasse ja lõpuks, pärast üheksat instrumentaaloopust jätab Wolfredt kuulajad tundmatusse kõlkuma.

Kui Kanye Westi 2013. aastal ilmunud „Yeezus” jättis sellise tung enne tormi mulje – justkui sõnatu lubadusena, et järgmine album tuleb veel võimsam ja ihusöövam, kombineerides elemente kõikidest eelmistest sammudest, mida Kanye oli astunud ja visates ühte patta nii oma eksperimentaalseid kui ka kaasahaaravaid maitseid, siis seda „Life of Pablo” justkui on, aga tegelt ei ole ka.

Garage rock’i linn Hispaanias on väidetavalt Madrid. Seal plõnistab kitarre ja jõurab tšikkidenelik koondnimetusega Hinds, kes on jõudnud kuidagi arvestatavale kuulsustasemele – välismaa musaajakirjadesse (NME, Pitchfork jne) ning tuuridele USAsse ja isegi Taisse. Alguse sai see suurest armastusest muusika ja nunnude bändipoiste (eriti The Strokesi ja The Parrotsi) vastu.

Exit Safe Mode’i muusika kuulub ilmselgelt tumedatesse tossustesse tantsusaalidesse ning mõistab ja jagab atmosfääri, mis on tuttav neile, kes pidudel lõpuni vastu peavad.

Something happened on the day he died... Mida saab veel öelda, kui nädalaga jõuti (siiralt ja parimas tahtmises) läbi lausuda kõik klišeed? Ehk praegu ei saagi muud?

Janek Murru „Kuidas ehitada kosmoselaeva” on edasiarendus samanimelise dokumentaalfilmi soundtrack’ist, kuhu on lisatud hulka ka täiesti uusi, filmis kõlamata palasid. Linateose teema oli kosmiline ja see kandub hästi muusikassegi.

Esimesed sõnad, mis mul Baba Vanga albumi „Identities Too Abstract” kuulamisel pähe tulid, olid „ärevus”, „õud” ja „vangistus”. Kaks avalugu on klaustrofoobilisemad kui ülejäänud, kuid kohati jätab plaat ruumi ka hingamiseks.

Detsembris üllitas andekas indie-, trip hop’i, punk-romantik Archy Marshall (tuntud pigem nime King Krule all) koos oma sama punaste juuste ja kiitsaka venna Jackiga uue kauamängiva „A New Place 2 Drown”.

Tulevi sooloalbum on maitsekas ja subtiilne, olgu see siis heliribaks tema enda elule, või hoopis ümbritsevale (või tulevasele?) maailmale. Sedalaadi abstraktne ambient-elektro kukubki hästi välja siis, kui suudab luua seoseid ja erinevasisulisi kujutluspilte; luua maailma, millele helid ainult vihjavad.

Sellistest žanritest nagu noise, drone ja avant-garde lugupidajatel on ehk album juba mitu korda otsast lõpuni läbi kuulatud, aga soovitaksin sellega tutvuda ka teistel, kes nimetatud kategooriatega ehk varem üleliia kokku pole puutunudki.