Müürileht

Londonis tegutsev ja Venezuela pealinnas Caracases sündinud Alejandro Ghersi näib olevat üks huvitavamaid helimeistreid tänapäeval. Rääkimata 25-aastase Arca produktsiooniandest (Björk, FKA twigs, Kanye West) on tema eelmise aasta album „Xen” ja tänavune „Mutant” löönud eksperimentaalelektroonika maailmas kaunis korralikke tõusulaineid.

„Navigaator Pirxi tagasitulek” on põhiolemuselt improvisatsioon, mis toetub teemadele Nõukogude Poola 1979. aasta ulmefilmist „Navigaator Pirx”. Algmaterjal on töötatud põhjalikult ümber vastavalt uuematele „intellektuaalse heli kaanonitele”. Korduvad monotoonsed motiivid, seisundi kinnistamine, müra, ambient’likud helimassiivid, lo-fi eriefektid kooskõlas puhaste helidega jne.

„Himmelbjerget” on Erki Pärnoja, laiemale avalikkusele tuntud kui Ewert and The Two Dragonsi kitarristi esimene sooloalbum. EPlt leiab kuus originaallugu, kus teevad Pärnoja kõrval kaasa rootslane Filip Leyman klahvpillidel ning taanlane Ulrik Ording löökpillidel, kellega Pärnoja musitseerib üheskoos eesti-rootsi-taani bändis MaiNekk.

Reketi esimene album „Kajapark” ilmus rohkem kui seitsme aasta eest. Aja jooksul on endagi arusaamad elust kui sellisest muutunud, võõras on saanud omaks ja nii mõnedki albumil kõlanud tekstid on olnud ühel või teisel hetkel headeks kaaslasteks.

Majical Cloudz on elektroonilist indie-poppi viljelev kanada kollektiiv, mille liikmeteks on Devon Welsh ja Matthew Otto. Nende viimane album „Are You Alone?” hakkas kujunema pärast bändi tuuritamist Lorde’iga eelmisel sügisel. Pea kogu varem salvestatud materjal jäeti kõrvale, kuna tuur pakkus meestele palju õppetunde ja selgust selle kohta, mida nad oma muusikaga saavutada tahavad.

„Communion” on Rabiti-nimelise produtsendi debüütalbum. Väidetavalt on see inspireeritud erinevatest probleemidest ühiskonnas, kõikvõimalikest emotsionaalsetest läbielamistest, samuti annab pealkiri plaadile üsna usuhõngulise maigu.

Pärast tuuri Nine Inch Nailsiga ja kaht aastat oma viimase albumi ilmumisest toob Daniel Lopatin (alias Oneohtrix Point Never) meieni „Garden of Delete’i” – tema senise karjääri kõige omapärasema üllitise. Teosel, mida Lopatin ise nimetab „rokkalbumiks”, põrkuvad konventsionaalsemad ideed OPNi tavapärase veidrusega, mille tulem on kummaline, kuid rahulolu pakkuv.

Lexsoul Dancemachine on nüüdisaja Eesti musaskeenes parajalt kuninglikus seisundis – praegusel ajal ei paku siinmail žanrilises plaanis neile konkurentsi väga keegi (analoogset joont ajab ehk ainult Estrada Orchestra) ning meie valdavalt põhjamaiselt kalkide toonide taustal tõuseb bänd esile tõelise eksootikana.

Oma rolli taustahelina täidab album täielikult, paitades pulseerivate helidega kõrvatrumme nii, et aju sellest suuremat aru ei saa – seesama eikellegimaa efekt, kus muusika hõljub vaid teadvuse piirimail, hoides kuulajat oma esiletükkivamate momentide kütkeis.

Floating Pointsi (alias Sam Shepherd) esimene kauamängiv kannab nime „Elaenia”, mis viitab Kesk- ja Lõuna-Ameerikas elutsevale linnuliigile. Shepherdile andis nimiloo kirjutamiseks inspiratsiooni raamat, mis pajatas elust pärast surma, ja sellele järgnenud unenägu, kus rändlind eksis parve juurest ja peatus metsas, mis talle sooja pakkus ning lõpuks ta endasse neelas.

D.R.A.M. on Virginia hiphopi- ja rnb-artist, kelle tõus nüüd loodetavasti lõpuks pihta hakkab. Ei tahaks alustada tema tutvustamist sellest, et Drake oma „Hotline Blingi” tema eelmise aasta „Cha Cha” pealt maha viksis, aga nüüd on juba hilja. Tõde on väljas. Ja mõlemad osapooled on seda tunnistanud.

Käesolev vinüül „Planetarium” on hea näide sellest, mida muusikakriitik Simon Reynolds nimetab retromaaniaks. Lühidalt öeldes on retromaania püüd uuesti üle teha või leida minevikust midagi uut.