Müürileht

Paljude tänavusele melosuvele on lisanud värvi vaimustus „Esto-muusika” valdavalt vähetuntud või lausa tundmatute helindite üle, aga kindlasti on selle kolmikplaadi mõju kestvam. Kui „Ulgu-Eesti” kirjanduspärandit on juba aastakümneid uuritud ja taasüllitatud, siis pagulaspopi osas võib enam põhjalikke avastusretki ja arutelusid loota alles nüüdsest; siin on selle ajaloo avapeatükk või isegi kolm esimest.

Hot Kommunisti esimesed lood ilmusid erinevatel kogumikel juba 1997. aastal, aga sealt oli raske aimata sellist terviklikku nägemust kui see plaat. „21. sajandi kodu” ühene liigitamine pungiks – liikmed on ennekõike tuttavad mitmest tuntud eesti punkbändist, nagu JMKE ja Psychoterror – oleks väär ja on ilmselt ka selle plaadi mõistmise (või mõistmatuse) peamiseks põhjuseks, sest Hot Kommunisti debüüti peaks minu arvates kuulama hoopis teistel alustel.

Lõuna-Eesti juurtega õhulise progepopi bänd Talamak on saanud neli aastat pärast avalikkuse ette ilmumist valmis oma esimese EP. Võimekate ja muusikaalaselt haritud interpreetide koostöös valminud plaat on kõrge tasemega sisse mängitud ja üldiselt pettumust ei valmista.

Artur Lääts oli DJ-puldis, kui 2012. aasta septembris sai EKKMis avapaugu techno-pidude sari Mürk. Vaevalt oskasid nad Mürgi (pro)mootori Hugo Murutariga kohe arvata – unistada küll –, et sellest kasvab ühel päeval välja samanimeline plaadifirma. Nüüd on see aga tõsiasi ning katalooginumber MRKR001 ilmus ametlikult eelmisel nädalal.

Argo Vals kirjutab oma uue, järjekorras teise kauamängiva tagakaanel, et albumil olevaid lugusid innustasid looma öö ning minutid, mis eelnevad päikesetõusule. Palad on kantud pigem novembrikuisest ööpimedusest kui suvisest hämarusest. Järelikult on öö pikk. Aga mitte lõputu. Täpselt paraja pikkusega.

Helikasseti taassünd, küll piiratud ulatuses, ei ole enam mingi uudis, nii et trendijoon on jõudnud tänaseks platoofaasi. Siit-sealt ilmub välja retroformaadis üllitisi, eriti eksperimentaalse muusika sektoris, kuid tänapäevane tantsumuusika kassett lõhnab nii väga 1990ndate järele, mil siinmail ringlesid nii vinüülidelt võetud koopiad kui DJde mixtape’id.

Samo Sound Boy (Sam Griesemer) on LAs elav produtsent, kes on lisaks seotud koos Jerome LOLiga veetava projektiga DJ Dodger Stadium ning kahe peale on neil ka Body High nimeline plaadifirma.

Mõneti intrigeeriv, aga kohalikke põrandaaluseid suminaid jälgides võib täheldada, et jõuliselt on tuure üles võtmas eesti etno-tekno muusikažanr. Erinevate folgifestivalidegi programmidest leiab juba mõnda aega päris tumedaid ja endassehaaravaid ööprogramme ning pole midagi vastuolulist ka selles, et teknot saab väga edukalt teha parmupilli ja šamaanitrummiga – Meisterjaan on selle ehe näide.

Mauno Meesiti nimi on tõenäoliselt paremini tuntud ansambli Sinine taga seisva loomingulise jõuna. Sinine on andnud seni välja paar albumit darkwave’i ja industrial’i üllitava saksa plaadifirma Accession Records alt. Uue plaadiga on Meesit oma loomingus kannapöörde teinud.

Tunnustatud filmilavastaja John Carpenteri isiklik debüütalbum on viimaks kättesaadav. N-ö friigižanrite meister alustas 70ndate keskpaigas ning lõi oma karjääri jooksul mitu imetlusväärselt stiilset ja mõjusat filmi, millest enamikule ta ise ka soundtrack’i komponeeris.

See on totaalne ja kõikehõlmav kognitiivne kogemus, mille täielikuks nautimiseks muutub sõnaline mõttekäik üleliigseks.

Käesolev plaat on umbes seitsme tunni pikkune audio-DVD-kogumik, mis koondab Lópeze vaiksemaid töid, pikim neist kolme tunni pikkune.