Müürileht

Paljude kriitikute poolt New Yorgi kõige valjemaks bändiks nimetatud A Place to Bury Strangersi neljanda kauamängivaga tekib tõsine déjà vu probleem – ma olen seda kõike juba justkui varem kuulnud.

Kui Viet Congile võiks süüdistuse esitada, oleks see selle eest, et nad viitavad liigselt oma mõjutajatele, sest album kõlab peaaegu nagu post-pungi parimate palade kogumik.

Neljaosaline plaat kujutab endast muusikajada kui hoovust, mis rühib tormisest ja kapriissest merest hoolimata takistamatult edasi, sest tujukusest ei saa siin üldse kõneleda.Profile

Kes sellise nimega bändist nagu Micucu veel midagi ei tea, siis tegemist on Uku Kübara ja Mick Pedaja kolm aastat koos tegutsenud duoga, mis viljeleb post-rokise hoiakuga instrumentaalmuusikat.

Soomlasest muusik ja multiinstrumentalist Markus Rafael Nylund on omamoodi fenomen. Koduks on ta valinud Helsingi asemel Tallinna ning vastse debüütalbumiga „Dukkha” loodab ta siiralt maailma paremaks muuta.

Liblika uus LP „Mothers’ Finest” algab suurejooneliselt. Kohe on aru saada, et meil on tegu massiivse, ent keeruka müramasinaga, mis töötab oma massile vaatamata nagu kellavärk.

Kes tahab mugavalt „Heavy Love’i” paika panna, võib öelda, et tegu on alternatiivrokiga, mis on veits kantri, aga mõistlikkuse piires (nagu Townes Van Zandt).

Kaua aega tagasi, aastatel 2008–2009, toimus Eestis omamoodi stoner-muusika renessanss. Varasemast ajastust oli juba Taak, nüüd tegid ilma Smõuk, Talbot ja Voog, esinedes üritustel stiilis Roheline Planeet või Ganjapäevad. Samasse lainesse kuulub ka Tolmunud Mesipuu ning uue albumi „Tõhus toimeaine kvaliteetne õhtu kahele” väljalaskmisega saab neist automaatselt kõige pikaealisem grupeering nelja eespool mainitu seas.

„Grim Reaperi” ilmumine on muusikamaailmas tähtis sündmus. Kes veel ei tea, siis Panda Bear ehk Noah Lennox on üks bändi Animal Collective asutajaliikmetest ja sellise suurepärase albumi nagu „Person Pitch” autor. Ainuüksi need kaks fakti tõestavad ta geniaalsust ja näitavad tema olulisust viimase kümnendi muusikas.

Ansambel Nite Fields tuleb Austraaliast, kuid päikest nad endaga kaasa ei too – nende looming on kõike muud kui soe. Pigem toovad nad kuulajateni kõledates varjudes pesitseva nukruse, mille nimeks on saanud „Depersonalisation”.

Posh Isolation (PI) on alates 2009. aastast Taanis pesitsev ja alternatiivmuusika rida ajav plaadifirma, mille kataloog ulatub tänaseks enam kui saja väljalaskeni. PI on agar kassetikultuuri edendaja, kuid sekka mahub ka ports vinüüle, sealhulgas mullu augustis ilmunud Mischa Pavlovski debüüt „Kapitel”.

Kirjutan neid ridu põhjarannikult, otse mere äärest. Väljas möllab 2005. aasta jaanuaritormiga võrreldav maru, lained trügivad peaaegu ukse alla ja lõhuvad kallast. Ansamblist 3Pead tuntud Janek Murdi verivärske kauamängiv „Triiviv” paistab sellise ilma taustaks hästi sobivat – ehkki plaati täidavad enamjaolt vaiksemad palad, on see etteaimamatu nagu meri isegi.