Müürileht

Kui ma DVPH uue plaadi käsimüügile jõudsin, oli järjekord juba mitmemeetrine – nõudlus oli suur vaatamata sellele, et albumit ennast polnud võimalik kusagilt varem kuulata. Justkui põrsas kotis, aga usaldus Dragan Volta ja Põhjamaade Hirmu kvaliteedi vastu on fännide seas ilmselgelt suur.

2014. aasta neljandal detsembril maandus kodumaise hiphopi sõprade virtuaalse ja seejärel reaalse kuuse alla varajane jõulukink, mis pakitud huvitavasse peegeldavasse paberisse, millesse vaadates nägid ähmaselt iseennast. Küljes oli ka sedel, mille saatja lahtrisse kirjutatud: „Eesti räpi Linna Iff”.

Viimase aja kuumim teema Tommy Cash on eesti räpimaastikule nagu Molotovi kokteil vanadekodus.

Happest nõretaval albumil leidub mitmeid mängulisi palu, nagu „War” ja „Get It Out of Your System (Don’t You Wanna Feel Alright)”, millest viimane kujuneb oma lõbustusparki sobiva oreliga selle tripi kõrghetkeks.

Super Hot Cosmos Blues Band, mis loodi 2013. aasta sügisel, on saanud nüüd, aasta hiljem maha oma üsna „ameerikapärase” debüütalbumiga.

„Praktiline mees” ei tundu sihtpunktina, vaid sammu(de)na millegi suunas, mis võib-olla paistab kaugelt, aga võib-olla mitte. Kaarti ei ole, sest ümbruse vaatlemine on sellel teel sirgjoonelisest liikumisest olulisem. Kella ei ole, sest teepervel peatumine on päralejõudmisest tähtsam.

Vaadates tõtt Elephants From Neptune’i teise kauamängivaga, kõnetab see mind eelkõige kui maitsekuse kehastus. Musta ja valge aegumatust kombinatsioonist kantud elegantne minimalism on päris erinev elevantide debüüdi kirevat laadi kaanekujundusest. Muutus disainivaldkonnas peegeldab arengut ka muusikas.

Olgugi et mehe varasemas loomingus omas suurt rolli microKORGi sünt, mis oli mõneti ehk isegi tema tunnusinstrumendiks ja läbimurdevahendiks, siis „Joined Endsi” puhul on haaranud oma koha Wurlitzeri elektrooniline klaver ja analoogsüntesaatorid.

Briti saartel sündmused ka ei lõpe. Elu keeb ja värsked bändid ilmuvad lagedale – võtame kas või Worthingust pärit käreda rokiduo Royal Blood, mille moodustavad laulja-bassist Mike Kerr ning trummar Ben Thatcher. Noortel muusikutel pikka tausta pole – ansambel loodi aastal 2013 ja debüütalbum „Royal Blood” väljastati tänavu augustis.

Need, kes Paul White’i loominguga kursis on, teavad teda eeskätt kui hiphoppi viljelevat produtsenti, kelle biitidele on riime ladunud näiteks Homeboy Sandman, Danny Brown, Guilty Simpson ja paljud teised.

Pane riigi sisse heaolu palju kulub, inimese õnnelikkust sellega ei taga. Iceage’i kolmas kauamängiv on minu esimene kokkupuude selle taani päritolu melanhoolse jääajaga ja nende rahulolematuses kahtlemiseks pole põhjust – „Plowing Into the Field of Love” algab sünge-dramaatilise meeleoluga, mis annab kätte ka plaadi üldise emotsionaalse suuna.

Järgmisel aastal oma 20. tegutsemisaastat tähistavat GusGusi võib nimetada julgelt islandi hausikunnideks. Tänavu suvel treisid härrad valmis üheksanda albumi, mille kontserttuuriga bänd praegu mööda kontinente ja klubisid rahvast hullutab. Ja jalakeerutajatel on rõõmustamiseks põhjust, sest ligi kolm aastat oodatud kauamängival „Mexico” kõlab nii mõnigi popihõnguline tantsulugu.