Müürileht

Suve hakul asuvad uitama igasugu Nipernaadid ja muud tegelinskid. Ja need tuvid... Peesitavad teised vaksalite konihaisustel perroonidel ja lasevad leiba luusse. Justkui kirjeldatu heliribaks on Chungin ja sõbrad avaldanud ligi poole tunni jagu muretu olemusega indie-rokki.

rin la on järjekordne paljutähendav, kuid samas mittemidagiütlev nimi eesti muusikatiigis. Ent taotlusliku selgusetuse tagant leiab hõljumas vaba mehe Artjom Astrovi, kes on sündinud kaugel idas asuvas Samara linnas ning kelle sõsar on Aliina, tuntud ka kui copeland.

Ansambli Progress proge pole aga kindlasti progressiivne tänapäevases mõttes ega küüni ka ammuste selle stiili viljelejate kõlaliste eksperimentideni.

„Shoegaze on shoegaze,” ütles üks tuttav hiljuti mu küsimuse peale, mida ta Imandra Lake’ist arvab. Eks see ole jah nii, et shoegaze kulgeb ikka oma kaunist rada mööda, aga tekitab harva mingeid superuuenduslikke võnkeid.

Koosluse A/T/O/S aka A Taste of Struggle omanimeline debüüt on selle aasta esimene album plaadifirmalt Deep Medi Musik, mida juhib dubstep’i pioneer Mala.

Oma uue EPga „Obsession” soovib Frankie Animal astuda välja oma varateismelise kingadest ning astuda hoogsalt küpsemasse noorusesse. Jõuline samm ongi tehtud, kuid Frankie Animalil ei tasu siiski pettuda, kui aeg-ajalt vanuse kontrollimiseks dokumenti küsitakse.

Roki kõrvale on krabatud fragmente näiteks trip hop’ist, mille suitsuses ja laisas meeleolus on pandud voolama „Pawns in a Line”. „Napoleon” tiksub pisut isegi trummi ja bassi taktis ning „Fluorescent Lights” sulistab kuskil chillwave’i sillerdavates vetes. Mitmekülgsust ja avastamist on siin igatahes kuhjaga.

Napilt ligi pooletunnine esikplaat on heliliselt kirju ja jutustav. Selle aja sisse mahub tervelt 16 lugu, mis varieeruvad 14 sekundist kolme ja poole minutini, seega liiga kaua ükski pala areneda ja küpseda ei jõua.

„Say Yes to Love” on mõeldud olema vastuoluline ja ärritama igal võimalikul moel, alustades bändi nimest, mille Google’i otsingusse trükkimisel saab näha hulgaliselt piibreid (tähenduses, mille Kurt Vonnegut sellele sõnale andis), ja lõpetades erinevate obskuursete legendidega, mis seda bändi ümbritsevad ja mis tihtilugu tõeseks osutuvad.

Esmakordselt ilmus „Cocaine Death” 2008. aastal kogumikplaadina, koosnedes varasemalt kolmel kassetil välja antud lugudest. Väidetavalt leidis Fernow selle jaoks inspiratsiooni „pahelise ööelu glamuurist ja hävituslikust olemusest”. Kergena seda muusikat võtta ei saa. Enamik sellest on päris ebameeldiv, kuid samal ajal silmapaistvalt jõuline.

Metsatöll on ammugi piisavalt suur fenomen, et neid ei saa ega tohigi ignoreerida, vaatamata sellele, mida mõni kultuurihuviline folk-metal’i lõbusast žanrist tegelikult arvata võib.

Wild Beastsi muusika on kandnud endas alati teatraalsust, sõnamänge, kerget pahelisust ja muinasjutulisust – sellist Grimmidele omast brutaalsema maiguga asja, kus ikka pisut verd, higi ja pisaraid pritsib ning mille saatel tegutsevad selgeltnägijad ja kõhu punni söönud punase veiniga liialdavad kuningad.