Müürileht

Ta kannab maski ning räpib narkootikumidest, relvadest ja nekrofiiliast (tehes seda ühtmoodi hästi nii sündist tihke 140 BPMi kui tolmuse hiphopi-loopi peale).

Ikka on tänuväärne pöörduda tagasi olnud kaunite aegade ja nendega seonduva juurde. Kõnealune Tõnu Naissoo Trio džässalbum, mille andis uuesti välja plaadifirma Jazzaggression, on üks sellistest puhkudest.

Glasgow duo Optimo koostatud kogumik avab kuulajale elektroonilise muusika tumedama poole ning nagu kauamängiva nimigi ütleb, lähtub albumi kontseptsioon süngematest meeleoludest. Optimo proovib edasi anda külma talveõhtu olemist, laskumata sealjuures klišeedesse. 21 loost koosnev plaat on väga eripalgeline, kuid ometi on suudetud luua sidus miks, mis sobib hästi pimedasse ja kargesse ööatmosfääri.

Oliver Grimballi rikkus peitub sujuvas, siduvas ja kõiketeadvas sõnavoos, mis võib põhimõtteliselt musta mehe kohalikus paranoiaühiskonnaski valgeks rääkida, kuid sealjuures ei muutu poeet ja sõnamängija jutlustajaks, vaid säilitab neutraliteedi, kõlades kajana tundras – otsusta ise, kas need on sellel üksikul rännakul eksitavad hääled su peas või kõnetab sind sellisel kujul su enda südamehääl.

Joel Tammiku album „Rajaleidja IIˮ on ambient-tekno vallast väljapõksunud teekond läbi raadiolainetest kubiseva roheluse.

Plaadil „Grand Hotel” on enamiku lugude taga aastaarv 1995. See aitab kogumikku paremini kogeda. Uku oli siis juba Tallinnas, ta oli saanud harjutada ja mängida Rootsis ning Herbie Hancocki garaažis.

Silver Sepa soolodebüüt kutsub kuulajat end määratlema juba enne, kui saad mahti plaadi mängijasse panna. Põhjus lihtne: kaanel pilt kaksiratsi katuseharjal istuvast Sepast, naelapill käes, pilli kohal suurelt küsimus „Mis asi see on?”. Tõepoolest, mis asi see on?

Motion Sickness of Time Traveli taga peitub USAs Georgias elav daam nimega Rachel Evans, kes teeb eksperimentaalset ambient’i.

Minu jaoks on „Say Whaat?” postapokalüptilise maailma toode. Nagu ajalooentusiastid üritaksid taastada vanade salvestiste põhjal 20. sajandi popmuusikat. Mingid killud on koos, aga mõned on puudu. Valged alad täidetakse oletustega.

See album on nii hää, et räägib iseenda eest ja ei taha lasta end arvustada. Nende lugude kohta ei saa midagi öelda, neid peab kuulama, kuid enne vaadake ära Ivan Pavljutskovi muusikal „Inside+Out”, milles mängivad Gorõ Lana kutid ja kostub nende muusika.

Bluus, mõtlen ma. Sest avalugu on „Alentejo Blues”. Helikeelelt pole sel palal ega albumi teistelgi küll suurt midagi bluusitraditsiooniga pistmist – kõik siin on veel sillerdavam, unenäolisem ja animafilmilikum kui Edmund Hõbe (või varasema artistinimega Multiphonic Rodenti) senistel omaüllituslikel helikandjatel. Aga ometi, sõnades on bluusilikku ängi, üksildust, nukrust kommunikatsioonihäire pärast.

Erinevate artistidega kogumiku puhul tuleb vist kõigepealt selgeks saada mis-kes-kus ja miks? Lühidalt on tegemist Eesti, Läti ja Leedu noorte artistidega, kes kutsuti möödunud suvel nädalaks ühte riiki ja ruumi kokku, anti kätte vahendid ja võimalused ühise loomingu tekitamiseks ning kõik, mis seal sündis, pandi sellele albumile.