Müürileht

Silver Sepa soolodebüüt kutsub kuulajat end määratlema juba enne, kui saad mahti plaadi mängijasse panna. Põhjus lihtne: kaanel pilt kaksiratsi katuseharjal istuvast Sepast, naelapill käes, pilli kohal suurelt küsimus „Mis asi see on?”. Tõepoolest, mis asi see on?

Motion Sickness of Time Traveli taga peitub USAs Georgias elav daam nimega Rachel Evans, kes teeb eksperimentaalset ambient’i.

Minu jaoks on „Say Whaat?” postapokalüptilise maailma toode. Nagu ajalooentusiastid üritaksid taastada vanade salvestiste põhjal 20. sajandi popmuusikat. Mingid killud on koos, aga mõned on puudu. Valged alad täidetakse oletustega.

See album on nii hää, et räägib iseenda eest ja ei taha lasta end arvustada. Nende lugude kohta ei saa midagi öelda, neid peab kuulama, kuid enne vaadake ära Ivan Pavljutskovi muusikal „Inside+Out”, milles mängivad Gorõ Lana kutid ja kostub nende muusika.

Bluus, mõtlen ma. Sest avalugu on „Alentejo Blues”. Helikeelelt pole sel palal ega albumi teistelgi küll suurt midagi bluusitraditsiooniga pistmist – kõik siin on veel sillerdavam, unenäolisem ja animafilmilikum kui Edmund Hõbe (või varasema artistinimega Multiphonic Rodenti) senistel omaüllituslikel helikandjatel. Aga ometi, sõnades on bluusilikku ängi, üksildust, nukrust kommunikatsioonihäire pärast.

Erinevate artistidega kogumiku puhul tuleb vist kõigepealt selgeks saada mis-kes-kus ja miks? Lühidalt on tegemist Eesti, Läti ja Leedu noorte artistidega, kes kutsuti möödunud suvel nädalaks ühte riiki ja ruumi kokku, anti kätte vahendid ja võimalused ühise loomingu tekitamiseks ning kõik, mis seal sündis, pandi sellele albumile.

Bänd oskab end pidevalt püünel hoida ning ehitab jõudsalt tugevat identiteeti ja fännibaasi – popp metsloomagraafika, esinemine Positivusel ja EP-triloogia, millelt selle aasta lõpuks täismahus kate eemaldatakse.

Connan Mockasin on Uus-Meremaalt pärit kitarrist-vokalist, kes on kogunud viimasel ajal ehk rohkem tuntust Charlotte Gainsbourgi kontsertbändi ninamehena. Loomulikult muutub kõik pärast teise stuudioalbumi „Caramel” maailmavallutust.

Aphex Twini võib-olla kõige olulisem album „Selected Ambient Works 85–92” antakse uuesti vinüülil välja. Käin poes ära, panen uue seebi kraanikaussi, kuivatan käed, vaatan korra peeglisse ja jalutan läbi korteri magamistuppa. Keeran krõks lahti Cabernet Shiraz’, valan, imetlen ekraani heleduses tema punast kuma ja asetan nõela rajale.

Kui eelmisel sügisel Kultuurikatlas toimunud Stalker Festivali kavast lugesin, et esmakordselt astuvad koos lavale Talis Paide ja Andres Lõo, olin kohe intrigeeritud. Ühest küljest oli see nii üllatav, sest mehi isiklikult lähedalt tundmata ei osanud ma sellist koostööd oodatagi. Teisalt pidin taaskord nentima, et kui on üliandekaid inimesi, siis tavaliselt leiavad nad ka tee teineteise juurde.

Enne veel, kui olin teada saanud, et selle albumi kaasprodutsendiks on The Brian Jonestown Massacre’i ninamees Anton Newcombe, ja avastanud veel suurema üllatusena, et tegemist on soome bändiga, võlusid need kutid mind oma natuke kohmakalt välja kukkunud ülesastumisega Tartu muusikanädalal.

See võib olla album, mis voolab vaikselt kõlaritest, kui sõpradega Monopoli mängid, ent tõeliseks (kokku-/koos-)kasvamiseks sellega on parimaks aegruumiks hilisõhtune/varahommikune linnatänav ning meeleseisundiks midagi muud peale soovi mõnele magusamale kinnisvaraansamblile käpp peale panna.