Müürileht

„Comedown Machine” tuli välja ilma suurema kärata – see aga ei tähenda, et tegu on igava plaadiga. Pigem jääb just mulje, et bändil on üle pika aja stuudios lõbus olnud.

Hoolimata oma tagasivaatlikkusest on plaadil palju veidraid helikombinatsioone, mis panevad selle kõlama väga kaasaegselt.

Kõik on paigas, kui lasta neil lihtsalt olla. Suvelõunal „sangast” tiksuda, grillipeol kuumarabanduse soundtrack’i esitada. Ja eriti viimasel juhul – nagu Tartu Muusikanädala avaõhtul kogetud – on võimalik neid ka huvi ja naudinguga kuulatama jääda, sest päris võluv on see kontrast lugude nukruse ja juhttandemi kavalalt välkuvate mustlasesilmade vahel.

Antud antropoloogilise albumi võib jagada kaheks osaks: esimene on raua isa ja teine on raud ise, milles raua isana esinevad elemendid ja aimdused meenuvad meile varasemast kultuuriloost.

Andrew Hungi ja Benjamin Poweri ideedesulamist tekkinud bändi Fuck Buttons eelmiseid kauamängivaid „Street Horrrsing” ja „Tarot Sport” on nimetatud helisid väänava tumeda vundamendi ning sinna peale ehitatud helgemate meloodiakildude poolest ideaalseteks maailmalõpu eelpeo soundtrack’ideks.

Kui kunagi on üldse olnud räpipunte, millesse kuulumine vanematele head meelt valmistab, siis kindlasti ei ole selleks Odd Future.

Lulu Rouge on Taani elektroonilise muusika skenes üks hinnatumaid kooslusi, kuigi tuntuselt jäävad nad alla Trentemøllerile ja hetkel rahvusvaheliselt ilma tegevale Rangleklodsile. Lisaks omaloomingule on Lulu Rouge tuntust kogunud ka mitmete remix’idega, millest enamik on valminud kohalikele artistidele nagu Trentemøller, (kellega duo on ka koostööd teinud), Agnés Obel, Shanghai ja värvikas Fagget Fairys.

Pean tunnistama, et uudis Boards of Canada uuest albumist tegi mind alguses ettevaatlikuks. Paljude lemmikartistide viimased üllitised on olnud tugevalt pettumustvalmistavad ning seetõttu kogusin end pikalt, enne kui uuele helikandjale „mängi!” käskluse andsin.

Daniel „Danny” Berman (artistinimega Red Rack’em) on hetkel Berliinis resideeruv šoti päritolu produtsent ja DJ, kes salvestab oma väikses stuudios iganädalast peaasjalikult kaasaegsele klubi- ja tantsumuusikale pühendatud omaalgatuslikku raadiosaadet „Smugglers Inn”.

Tundub, et mitte ükski asi, mille Deerhunteri ninamees Bradford Cox ette võtab, ei jää puutumata veidrast geniaalsusest.

Kes või mis on kakskümmend aastat Weekend Guitar Triot? Olimar Kallase koomiksitegelased, kes on joonistatud pildi asemel helisse. Nad lihtsalt ei püsi paigal, nad peavad seiklema, uitlema, vääratama peaaegu alla heliilma teravatelt äärtelt, et siis ometi mingi ühise nalja läbi taas uutele avarmaastikele, kärestikele ja soosaartele päästetud saada.

Juba möödunud aasta septembris Uku plaadifirma Big Tree Studios alt üsna ootamatult ja ilma suurema kärata ilmunud kogumik Big Tree stuudios valminud lugude remiksidega kätkeb minu jaoks seda visiooni Eestist, mida mina oma kodumaas rohkem näha tahaksin – kavalat enesekindlust ja iseenesestmõistetavalt iseteadlikku funk’i.