Müürileht

Osa multiinstrumentalisti Erki Hõbe sooloprojekti Multiphonic Rodent uuest EPst „Civilisation” on mehe enda sõnul valminud orgaanilistes farmides tsivilisatsiooni eirates. Lääne tsivilisatsioon ongi selle plaadi kontseptsiooni keskpunktiks.

Esimest korda Milot kuulama sattudes tabas mind sarnane vaimustus nagu kunagi The Streetsi debüütalbumi puhul: tundmatu ja uue värskus pluss see salapärane miski, mis värskuse väsides alles jääb ja taas kuulama kutsub.

Dahling on üks neist bändidest, mille kindlalt mu esimeste Tartu-aastate entsüklopeediasse võib kanda. Sõbrad kippusid ikka vana head „Mentholit” jagama ja bändi „Still Beautifuli” esitlusest Lutsu Teatrimajas on meeles, kuidas kogu saal justkui mingist hüpnoosiudust kaetud sai ning paarikesed üksteisele ja üksikud oma õlletopsile lähemale tõmbusid.

Mäletan oma esimest MC-bättli külaskäiku Von Krahlis üsna häguselt, aga üks hetk, mis sellest ajast...

Ma mäletan väga selgelt, kus ja millal ma kuulsin esimest korda Zebra Islandit. 2011. aastal olin mõned päevad enne jõule õhtul hilja kontoris istumas, sest tähtajad olid kukkumas. Väsinud ja juhe koos, otsustasin teha pausi ja otsida netist ühe hea loo kuulamiseks. Keegi oli just jaganud mingi uue eesti bändi lugu „Falling Through” ja mõtlesin korraks kuulata. Ja siis ma kuulasin seda vähemalt kümme korda järjest ja ei saanud üldse aru, kes nad on ja kust nad välja ilmusid ja kuidas see nii hea on.

Hüpnagoogia/hauntoloogia on ehk juba eilse-üleeilse päeva moesõnad, aga ega siis otsekui unenäost väljasopistunud muusika lõppenud pole. „After Hoursit” võiks pidada kontseptalbumiks, millel ületunnitööst kurnatud rööprapsija kuulmekilede vahel avanevad vana Euroopa escherlikult moonutatud lossikoridorid, kus kummitavad kõhetud krahvid, kel sajandite saladused ja suguvõsa intriigid slepiks järel.

Selle bändi ja plaadi lugu võib jutustada justkui kujuteldava Skandinaavia õudusfilmi süžeed – seltskond hipisid läheb droogidest põhjustatud läbipõlemise järel metsa sisemist tasakaalu otsima ja siis...

Ma ei tea, kas asi on minus, helitöös või helitöö kuulamise ajastuses, aga olen täheldanud, et neil kordadel, kui olen kuulanud Autharktose albumit nimega „Skyscrapers Wrapped Up In Vines”, hakkavad mõtted mul peas kuidagi tavapärasest rohkem ringi sebima, üksteise vastu põrkuma ning laamendama.

Muusikale pandud rõhk filmides tundub mulle viimasel ajal üha tugevamana. Mõneti on see ka loogiline...

„Nagu mulle meeldib väga Põhjamaade Hirm, aga tean temast väga vähe… ” algab eesti hiphopi...

Wrupk Urei debüüt, kaua kaunikene „Kõik saab korda”, oli juba isegi vahva eklektiline tükk, aga...

Võid olla sündinud Nõukogude Liidus ja Kohtla-Järvel, aga kui oled kasvanud muusikasse, siis võid ehitada endale sellest tiivulise sõiduki, mis tuiskab Monte Carlost Riosse ja Friscost St. Tropezi.