Müürileht

Nüüdisaegsed muusikud püüavad ehitada noorematele kuulajatele silda Marju Kuudi muusikani ja juba puhtalt see eesmärk väärib tunnustamist.

1988. aastal ilmus esimene techno-kogumik „Techno! The New Dance Sound of Detroit” ja algas tantsumuusika uus ajastu, mille vilju nauditakse siiani, kuigi see on toonud kaasa ka stiili meeletu üleekspluateerimise.

Obskuurse räpigrupi NKN vinüülile pressitud best of proovib olla korraga väga palju erinevaid asju ning teeb seda suuresti väga hästi.

Tuulikki Bartosiki kolmas sooloplaat peegeldab autori elu- ja loometeel läbitud olulisi paiku – mängumaid!

Funk Embassy on teinud parima võimaliku suveniiri, mis vääriks igati kohta kõigis Tallinna vanalinna võinuge ja magneteid müüvates poekestes.

Eksperimentaalmuusikat koondav Sünoptik on andnud varem välja mitmeid plaate, tutvustades nii sooloartiste kui ka koostöös loodud materjali. Bandcampi kodulehel on neid iseloomustavateks märksõnadeks „helikunst ja idülliline müra”.

Mida teha, kui sattuda klišeeorkaani südamesse? Viskuda põrandale ning oodata hirmsat lõppu või seista ennastsalgavalt püsti ja üritada leida enda ümbert mingit ilu?

Jürist pärit 20-midagi-aastaste räpparite-produtsentide kõlapilt võtab snitti eri muusikastiilidest – rokk, punk, grunge ja elektroonika –, aga on äratuntavalt nüüdisaja räpialbum.

Oma kolmandal albumil on Aigar Vals muutunud küpsemaks, aga võib uskuda, et tema loomingulised otsingud pole veel lõppenud.

Titoksi ja nende eponüümilise 16-rajalise kogumiku puhul segunevad nii meisterlikkus, nostalgia, ajalooline väärtus kui ka eksootika.

Orelipoisi hiljuti plaadipressi alt pääsenud albumit iseloomustavad talle omase heliretsepti manatud kujutelmad, mis meenutavad kord absurdset palavikulist unenägu ja siis jällegi võluvad oma helgusega.

Kunstiakadeemia taustaga Lauri Lest on jõudnud teise täispikani. Loojana intrigeerivad Lesta heli- ja visuaalmaailma kokkupuutepinnad, teda võiks vast nimetada isegi interdistsiplinaarseks artistiks.