Müürileht

Funk Embassy on teinud parima võimaliku suveniiri, mis vääriks igati kohta kõigis Tallinna vanalinna võinuge ja magneteid müüvates poekestes.

Eksperimentaalmuusikat koondav Sünoptik on andnud varem välja mitmeid plaate, tutvustades nii sooloartiste kui ka koostöös loodud materjali. Bandcampi kodulehel on neid iseloomustavateks märksõnadeks „helikunst ja idülliline müra”.

Mida teha, kui sattuda klišeeorkaani südamesse? Viskuda põrandale ning oodata hirmsat lõppu või seista ennastsalgavalt püsti ja üritada leida enda ümbert mingit ilu?

Jürist pärit 20-midagi-aastaste räpparite-produtsentide kõlapilt võtab snitti eri muusikastiilidest – rokk, punk, grunge ja elektroonika –, aga on äratuntavalt nüüdisaja räpialbum.

Oma kolmandal albumil on Aigar Vals muutunud küpsemaks, aga võib uskuda, et tema loomingulised otsingud pole veel lõppenud.

Titoksi ja nende eponüümilise 16-rajalise kogumiku puhul segunevad nii meisterlikkus, nostalgia, ajalooline väärtus kui ka eksootika.

Orelipoisi hiljuti plaadipressi alt pääsenud albumit iseloomustavad talle omase heliretsepti manatud kujutelmad, mis meenutavad kord absurdset palavikulist unenägu ja siis jällegi võluvad oma helgusega.

Kunstiakadeemia taustaga Lauri Lest on jõudnud teise täispikani. Loojana intrigeerivad Lesta heli- ja visuaalmaailma kokkupuutepinnad, teda võiks vast nimetada isegi interdistsiplinaarseks artistiks.

Soulitar Rita Ray teine album mõjub tuttavlikult soojalt ja esinduslikult, olles range kvaliteedimärk ja samal ajal ka väga inimlik.

Anett astub oma teisel täispikal albumil „Late to the Party” mööda sarnast džässihõngulise souli rada nagu Amy Winehouse enda 2003. aasta debüüdil „Frank”. Eelkäijaga võrreldes vaoshoitult ja kikivarvul, aga siiski.

Eva Väljaots astub müütilise sõnajalaõie otsimise pärimusest sammu edasi.

Kui Shelton Sani uut plaati „EP2” reklaamitakse mürarokina, siis tegelikult jääb tõde sinna kuskile selle žanri popima avangardi ning täitsa lõbusa stoner rock’i vahepeale.