Müürileht

Ajakirja Adbusters asutajat ning peatoimetajat Kalle Lasni võis vähemalt 2011. aastal pidada maailma kõige mõjukamaks eesti juurtega inimeseks. Vancouveris resideeriva ajakirja toimetusel piisas ühe uudiskirja väljastamisest, misjärel pookis meedia Lasni nime taha Occupy Wall Streeti liikumise asutaja tiitli, kuigi Zuccotti parki Lasn oma jalga ei tõstnudki.

Vestlesime režissöör Triin Ruumetiga BFMist ja Jüri Sillartist; tunnetest ja peopanemisest; muruniidukitest ja samsara’st ning tagatipuks ka lootuse leidmisest.

Liisa Pakosta võitleb seksismi vastu huumoriga, sallimatuse taunimise asemel tõstab esile positiivseid sõnavõtte ning naiste esindatuse suurendamiseks poliitikas soovitab neid vähem halvustada. Seda tehes jääb ta ennekõike riigiametnikuks. Nagu Eesti Kontserdi direktoril ei sobi olla avalikult punkar, nii ei soovi ka võrdõiguslikkuse volinik enda nime taha feministitiitlit.

Laulupidu, vabadussõda, e-valimised, Skype – tihti kasutatakse neid ühes lauses Eesti kirjeldamiseks. Tugev e-ühiskond hindab aga kriitikuid, pulbitsevat kultuuri ja avatud debatti.

Luterlikul kirikul on soov olla Eesti ühiskonnas kaasatud ja kaasarääkiv jõud. See on halb uudis neile, kelle silmis usk juba praegu risti-põiki nende eraelus, hariduses ja poliitikas laiutab.

Heitsime Tallinna Ülikooli popkultuuriteooria lektori ning muusikakriitiku Tõnis Kahuga pilgu utopismi kuldaega, kus troonisid kosmoselennud ning õitsesid tulevikuvisioonid. Kas kõige selle on vahetanud välja düstoopiline Zeitgeist?

Liikumise „Joome poole vähem!” eestvedaja Riina Raudne on toonud aastaid vindunud alkoholidebatti suure sõõmu värsket õhku. Moodsa karskusliikumise asemel on tegemist hoopis autentsusliikumisega. Riina soovib päästa eestluse alkoholitööstuse nähtamatu karvase käe, osava müüdiloome ning riigi tegevusetuse küüsist, mis on kujundanud olukorra, kus üksteisega rääkimiseks tunneme vajadust purjus olla.

Kes on Eesti meediamaastiku kõige uuenduslikum peatoimetaja? Veel märtsi alguses ei öelnud Darja Saare nimi laiemale avalikkusele suurt midagi. Kui venekeelse ETV juhiks valitud Saare kõik plaanid lähiaastatel teostuma peaksid, võib teda pidada aga kohalikuks uue meedia revolutsionääriks.

Jo-Anne McArthuri auhinnatud fotod sünnivad enamasti salaja. Ta on jäädvustanud kümne aasta jooksul ja enam kui 40 riigis loomi, keda kasutatakse toiduaine- ja rõivatööstuses, loomkatseteks, transpordiks ja meelelahutuseks. Näiteks on ta külastanud nii Hiina karufarmi kui ka vaalapüüki takistavaid Sea Sheperdi vabatahtlikke Antarktikal.

Vabadus on ühtaegu õnnistus ja vastutus. Mis võiks aga innustada Eesti kultuuritegelasi avalikust rahastusest võimalikult sõltumatult oma asja ajama ning kuidas ise kultuurivaldkonnas tegutsedes kibestumist vältida?

Soome filmimaailma superstaari Klaus Härö filmi „Vehkleja” valmimine on suursündmus. Irooniliselt võiks muidugi nentida, et Eesti-suuruses kohas ongi iga siitkandi filmi kinodesse jõudmine suursündmus, aga mitte see ei ole käesoleva intervjuu ajendiks.

Nendel valimistel pole põhiküsimus see, kas Reformierakond või Keskerakond? Oluline on hoopis endisaegsete dogmade kõrvalelükkamine ning kinnikiilunud poliitikate taasavamine, leiab politoloog Ott Lumi. Pea iga erakonna nimekirjast võib leida selleks suutelisi kandidaate.