Müürileht

Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Pärimusmuusik Mari Kalkun arvab, et vahel on parem produktiivsuse provokatsioonile mitte alluda, vaid pürgida hoopis suitsusaunaliku aegluse kvaliteedi poole. Töö ja paigaloleku tasakaalustamisest ning pimeduse võlust ja päris hetkedest iseendaga siinses usutluses juttu tulebki.

See on intervjuu inimesega, kes ei taha olla ainult mees või ainult naine, kes tahab hoopis olla võimalikult palju. Kuidas mõjutab bipolaarne häire inimest, kirjanikku, meest? Kas igas raamatus peab tegema midagi uut, eelmisest erinevat? Kuidas kirjutada naist?

Oktoobri viimasel päeval esietendub komöödialavastus „Tramp ja Puutin”, mille on koos näitlejatega kirja pannud dramaturg Diana Leesalu. Intervjuus tuleb juttu lavastusest, aga ka Diana teekonnast üheks Linnateatri hinnatuimaks loometöötajaks.

Kui poliitilised vastasseisud jagavad ühiskonna mõtteliselt kaheks pooluseks, hakkavad inimesed käituma väärtuspoliitilise reageerimisautomaadina. Kuidas automaadist väljuda? Kuidas teha seda nii, et ka ühiskond koos püsiks?

Kuus aastat tagasi esimese Fotokuu ellu kutsunud fotokunstnik leiab, et pööraste ideede täideviimine ei ole Eestis raske, ent keeruline on järjepidevuse tagamine. Sügisest asub ta välja koolitama uue põlvkonna visuaalkunstnikke.

Allan Aksiim vestleb Vikerkaares Skype’i asutaja Jaan Tallinnaga sellest, milliseid riske võib endaga kaasa tuua tehisintellekt.

Ühiskonnale ja indiviidile kahjulikud nähtused alates magusaarmastusest kuni teiste kultuuride mittesallimiseni on kujunenud välja evolutsiooni käigus, kuid nüüd on aeg ümber hinnata oma liigi arengulooline taak.

Lauri Sommer ei ole kolkapatrioot. Seda, mida ta iga päev mõistatab ja teeb, tõlgib ja loeb ja kirjutab, sõltudes seejuures tuule suunast ja vetevoolust, arutasime ühel vihmapäikselisel suurel reedel Räestul, taustaks mängimas vaikne ambient vaheldumisi hullude obskuursustega.

Mõni aeg on naljakam kui mõni teine ja mõnes ajas tehakse rohkem nalja kui mõnes teises, aga vist alati on naljast olnud raske naljakalt vestelda. Käesolevas surmtõsises intervjuus liigub jutt sujuvalt „Esto TVst” Trumpini (ja tagasi), Kusturicast põhjamaiste bergmanlike neuroosideni, EKREmentidest cringe-huumorini jne.