Müürileht

Kaitsedemokraatia lubadus julgeoleku tagamiseks demokraatlikke vabadusi piirata näib populistidele ahvatlev. Ometi võib Eesti näitel öelda, et see ahvatlus libiseb parempopulistide käeulatusest eemale ja võib neile suisa kahju teha.

Seisame tihti ristteel: kas ebamugavate arvamuste ees vaikida või sekkuda? Kui klassiruum muutub lahinguväljaks, kus sõnadest saavad relvad ja hoiakutest kaitsekilbid, muutub hariduse eesmärk eriti selgeks. See ei ole ainult teadmiste jagamine, vaid ka noorte väärtuste kasvatamine ning empaatia ja solidaarsuse arendamine. 

Mida me teeme, kui räägime kellegi teise eest, peitudes teise soo ja vanuse taha? Kui loome ridu, mis on vildakad, ja topime need suhu kellelegi, kes on tükk maad vähemate privileegidega?

Sõjalised konfliktid jäävad korduma, kuna meie üldine arusaam julgeolekust on piiratud ega võta arvesse taustal vohavat struktuurset vägivalda. Rahumeelsemasse maailma jõudmiseks tuleks militaarinvesteeringute asemel panustada senisest rohkem rahutaristusse.

Ilmselt paljud meist on mõelnud viimastel aastatel – või varemgi – vähemalt korra, et kui peaks juhtuma halvim, siis kuidas saaksin mina Eesti kaitsesse panustada. Või kõigepealt: kuidas oleks julgem olla, kuidas saaksin tunda end kindlamini, et vajaduse korral oskaksin midagi teha?

Oleme justkui astunud püsiva ebastabiilsuse ajastusse, kus julgeolekust tuleb mõelda seda enam, mida ebastabiilsem on keskkond, ja mida rohkem julgeolekust rääkida, seda ebastabiilsem kõik tundub.

Kui vaadata meeste ja naiste viimaste aastate valimiskäitumist, saab tõesti väita, et mehed on Marsilt ja naised Veenuselt ning et Marsil valitsevad konservatiivsed vaated ja Veenusel liberaalsed. Uurime, miks on sooline poliitiline lõhe tekkinud ning kes ja kuidas seda võimendavad.

Mida tähendab poliitika? Mis tuleb sulle pähe seda sõna lugedes? Oletan, et esimene seos pole rõõm ega nauding.

„Siin ei ole vaja mingit keemiat õppida või füüsikat teada. See on elu,” võtab elu tänaval kokku Ivo, tema kõrval sõbrad Valdur ja Aivar.

Palume end üles anda kõikvõimalikel eestvedajatel ja sädeinimestel. Motivatsioonikõne asemel analüüsime, mis on viinud suure osa Eesti rahvast letargiaseisundisse ja kust võiks leida kaduma läinud ühiskondliku agentsuse.

Möödunud aasta oli Iisraeli apartheidirežiimiks tunnistamise arengus märgiline, sest Palestiina okupatsiooni kuulutas palestiinlaste suhtes diskrimineerivaks ka Rahvusvaheline Kohus. Nüüd aga peame rääkima juba genotsiidist. 

Kuidas peegeldub meie keelekasutuses maailm, kus me parasjagu elame?