Müürileht

Ühiskondade moderniseerimisprojekti keskmes on olnud valgustusajast pärit arusaam ratsionaalsest inimesest. Viimaste kümnendite irratsionaalsuspuhangud näitavad, et tegemist on müüdiga, mida uskuma jäädes saeb inimkond oksa, millel istub.

Kuigi müük käib Telegramis ja maksmine krüptos, peab narkootikumide omanikuvahetus toimuma ikka kuskil õues. Proovisime teada saada, kuidas suhtub oma töösse, aga ka narkokultuuri laiemalt peidikumeister ehk droppija. 

Kas saavutus on saavutajale alati tore ning mis kasu on võidust, kui sellest on raske rõõmugi tunda? Kas kasvatada lapsi usus, et nende edasine (potentsiaalne) edukus kaalub üles praegused pisarad, või keskenduda pigem õnne- ja väärtusetundele?

Noorte meeste radikaliseerumine pole paratamatus. Selle leevendamiseks on meetmeid alates haridussüsteemi reformimisest kuni avameelsete kübervestlusteni.

Kulka esseekonkursi võidutöö, mis avaldati pseudonüümi alt, tõstatab küsimuse, kellel on õigus kelle nimel ja nime all sõna võtta.* Minu jaoks jääb peamisena sõelale empaatiaprobleem. Astuda esseed kirjutades kellegi teise kingadesse või pugeda lausa tema nahka on ju empaatiline žest?

Olukord, kus ookeani tagant tulevad sõnumid muutuvad hämusemaks, kliimamuutusi eitatakse, Ukraina abistamine lõpetatakse ja sihikule on võetud vähemuste õigused, mõjutab paratamatult ka meie elu. Halvim, mida praegu teha, on meeleheitele alla vanduda või mõelda, et meid see ei puuduta.

Riigikaitse ei tähenda juba ammu ainult kahureid ja miine, rindejoon ulatub meie pähe. Seda luuakse sõnade, piltide ja narratiividega, mis pääsevad mõjule ja toimivad hirmutavalt, kui me neid kollektiivselt uskuma jääme.

Kaitsedemokraatia lubadus julgeoleku tagamiseks demokraatlikke vabadusi piirata näib populistidele ahvatlev. Ometi võib Eesti näitel öelda, et see ahvatlus libiseb parempopulistide käeulatusest eemale ja võib neile suisa kahju teha.

Seisame tihti ristteel: kas ebamugavate arvamuste ees vaikida või sekkuda? Kui klassiruum muutub lahinguväljaks, kus sõnadest saavad relvad ja hoiakutest kaitsekilbid, muutub hariduse eesmärk eriti selgeks. See ei ole ainult teadmiste jagamine, vaid ka noorte väärtuste kasvatamine ning empaatia ja solidaarsuse arendamine. 

Mida me teeme, kui räägime kellegi teise eest, peitudes teise soo ja vanuse taha? Kui loome ridu, mis on vildakad, ja topime need suhu kellelegi, kes on tükk maad vähemate privileegidega?

Sõjalised konfliktid jäävad korduma, kuna meie üldine arusaam julgeolekust on piiratud ega võta arvesse taustal vohavat struktuurset vägivalda. Rahumeelsemasse maailma jõudmiseks tuleks militaarinvesteeringute asemel panustada senisest rohkem rahutaristusse.

Ilmselt paljud meist on mõelnud viimastel aastatel – või varemgi – vähemalt korra, et kui peaks juhtuma halvim, siis kuidas saaksin mina Eesti kaitsesse panustada. Või kõigepealt: kuidas oleks julgem olla, kuidas saaksin tunda end kindlamini, et vajaduse korral oskaksin midagi teha?