Müürileht

Narratiiv, mis taandab Kamala Harrise kaotuse tema soole, pelgalt ei varjuta tõelisi põhjuseid, miks Demokraatliku Partei korporatiivne agenda ei suutnud valijaid veenda, vaid kahjustab tõsiselt naispoliitikuid üle kogu maailma.

Esimene samm surma tõsisemalt võtmise suunas ongi küllap alustada jutuajamistega ja kutsuda surmatont laua taha istuma.

Gentrifikatsioon ehk väljatõrjumine avaldub Eestis eelkõige taskukohaste teenuste kadumises. On kindlad sammud, millega seda ohjata ning luua kvaliteetseid kättesaadavaid elamispindu, mis vähendavad klassilõhesid.

On aeg mõista, et noorte intellektuaalne väärtus ei sõltu sellest, mille nad on otsustanud kooli selga panna.

Lisaks rahastusteemale oleks kultuurivaldkonnas vaja arutada arusaama tööst ja sellele korralik kapitaalremont teha.

Killustunud sissetuleku teenimise viiside ja muutuva tööturu kontekstis on mõisted „klass” ja „töölisklass” saanud uued nimetused.

Lühikokkuvõte suvesündmustest neile, kes vahepeal juhtme seinast välja tõmbasid.

Kui olin esimest korda Jeruusalemmast pärit palestiinlastega suhelnud, avasin Google’i otsingumootori, et linna kohta rohkem teada saada. Esialgu tundus kõik lihtne ja loogiline – Jeruusalemm on „Iisraeli pealinn”. Kuid mida rohkem lugesin ja palestiinlastega läbi käisin, seda enam koorus lahti olukord, mida Iisraeli propaganda ja Lääne meedia on aastaid matta proovinud.

Milliste identiteediküsimustega tegeletakse teisel pool polaarjoont?

Kindel on see, et hea naaber on tingimata üks äärmiselt väärt leiutis.

Riiklikud siirderiitused ja mesinädalad on justkui seljataga, nüüd võiks vaadata, kuidas mööda teisi Maslow’ püramiidi astmeid astuma hakata. Aga ega üleminek ei tähenda veel kohalejõudmist.

Räägime asjast – kuidas tuua Eestisse maailmaartiste ja miks see meile kasulik on? Miks on hetkel nii, et siia jõuavad ainult teatud artistid, aga Taylor Swift, Harry Styles, Justin Timberlake, Maroon 5 ja paljud teised mitte? Mida saaksime teha, et seda tendentsi muuta?