Müürileht

Kulka esseekonkursi võidutöö, mis avaldati pseudonüümi alt, tõstatab küsimuse, kellel on õigus kelle nimel ja nime all sõna võtta.* Minu jaoks jääb peamisena sõelale empaatiaprobleem. Astuda esseed kirjutades kellegi teise kingadesse või pugeda lausa tema nahka on ju empaatiline žest?

Olukord, kus ookeani tagant tulevad sõnumid muutuvad hämusemaks, kliimamuutusi eitatakse, Ukraina abistamine lõpetatakse ja sihikule on võetud vähemuste õigused, mõjutab paratamatult ka meie elu. Halvim, mida praegu teha, on meeleheitele alla vanduda või mõelda, et meid see ei puuduta.

Mida me teeme, kui räägime kellegi teise eest, peitudes teise soo ja vanuse taha? Kui loome ridu, mis on vildakad, ja topime need suhu kellelegi, kes on tükk maad vähemate privileegidega?

Oleme justkui astunud püsiva ebastabiilsuse ajastusse, kus julgeolekust tuleb mõelda seda enam, mida ebastabiilsem on keskkond, ja mida rohkem julgeolekust rääkida, seda ebastabiilsem kõik tundub.

Möödunud aasta oli Iisraeli apartheidirežiimiks tunnistamise arengus märgiline, sest Palestiina okupatsiooni kuulutas palestiinlaste suhtes diskrimineerivaks ka Rahvusvaheline Kohus. Nüüd aga peame rääkima juba genotsiidist. 

Kuidas peegeldub meie keelekasutuses maailm, kus me parasjagu elame?

Genialistide Klubi kogukonna- ja arendusprojektide juht Paul Lepasson kirjutab, kuidas subkultuurimaja sulgemine uuristaks haigutava augu ka Tartu kultuurielu motivatsiooni- ja ideedekukrusse. Algselt sotsiaalmeedias ilmunud postitus ilmub autori loal muutmata kujul.

Mis saab mitmekesisest väikeste väljast, kus tihtilugu juba hoitakse viimaste hambaproteesidega kinni toimetulekunullist? Kas see tähendab kohaliku kultuurisektori suurema ümberorganiseerumise algust?

Narratiiv, mis taandab Kamala Harrise kaotuse tema soole, pelgalt ei varjuta tõelisi põhjuseid, miks Demokraatliku Partei korporatiivne agenda ei suutnud valijaid veenda, vaid kahjustab tõsiselt naispoliitikuid üle kogu maailma.

Esimene samm surma tõsisemalt võtmise suunas ongi küllap alustada jutuajamistega ja kutsuda surmatont laua taha istuma.

Gentrifikatsioon ehk väljatõrjumine avaldub Eestis eelkõige taskukohaste teenuste kadumises. On kindlad sammud, millega seda ohjata ning luua kvaliteetseid kättesaadavaid elamispindu, mis vähendavad klassilõhesid.

On aeg mõista, et noorte intellektuaalne väärtus ei sõltu sellest, mille nad on otsustanud kooli selga panna.