Müürileht

Lõppeva aasta moesõnadeks on kerkinud taas kontekstitundlikud „rahvas” ja „eliit” ning see on muidugi tore. Huvitav oleks isegi teada, kelleks tahavad suureks kasvades saada praegused lasteaialapsed – kas rahvaks või eliidiks?

Viimastel aastatel toimunud keskkonnaministrite karusselli läbivaks jooneks on valdkonnas ebakompetentsete parteisõdurite ametisse nimetamine. See pole sugugi juhuslik, vaid näitab, kuivõrd olulisi küsimusi selle ministeeriumi haldusalas otsustatakse.

Sel nädalal tuli teade, et Poola hakkab Valgevene piirile ehitama müüri. Veel viis aastat tagasi oleks selline sõnum saanud rahvusvahelise üldsuse laialdase halvakspanu osaliseks, nagu suhtuti toona Ungari piiritõketesse või Donald Trumpi kesksesse valimislubadusse. Avatud piire nähti globaliseerunud maailma ühe tugisambana.

Pandeemilises jõgiromaanis siia ja tänna väntsutatud kultuurisektor pole kultuuriministrite vahetustest mitte kui midagi võitnud. Kultuuriministri ametikohast on saanud poolvedel ollus, mis voolab kuhu juhtub.

Valdavalt kiputakse rõhutama Ida-Virumaa eraldatust ülejäänud Eestist, ent milline on selle piirkonna erinemise tegelik sügavus? Ja miks? Ida-Virumaad ei ole globaalsest kapitalismist ja Eesti identiteedist kõrvale jäetud, vaid see on korrapäratult nendesse juurdunud.

Ida-Virumaa on olnud maavarade ja tööstuse kants, aga miks see peaks nii terves maakonnas kui ka selle mitteametlikus pealinnas igavesest ajast igavesti domineerivalt sedasi jääma?

Koroonalainete nõiaringist ja järellainetustest läbi muusikaettevõtja silmade.

Kuulge, haiglad on täis. Inimesed ei saa enam vajalikku arstiabi. Mitmed lääne riigid ei soovita enam Baltikumi reisida muu hulgas just seetõttu, et kui siin midagi juhtub, siis jääd sa tõenäoliselt abita.

Näib, et ajal, mil Eesti on tõmbunud kahte lehte ja vastasleeri kuulamise asemel laagerdutakse oma turvalises kajakambris, pole kliimakriisi eitamise puhul tegu mitte üksnes ideoloogilise konfliktiga, vaid ka feminiinsuse ja maskuliinsuse omavahelise põrkumisega. Kuna viimase juured asuvad palju sügavamal identiteedi tuumikus, on sellest pähklist tunduvalt keerukam läbi hammustada.

Miks ei suuda liberaalsed erakonnad pakkuda uut utoopiat? Ehk on põhjus selles, et järjest vähem inimesi huvitub erakonnapoliitikasse panustamisest, mistõttu on sellest saanud keskealise võitjate põlvkonna siseasi.

Enneolematu hulga erineva sisuga informatsiooni ristamine enneolematu globaalse kriisiga on mõjunud vandenõuteooriate juba niigi epideemilisele levikule kui väetis, mis annabki põhjust rääkida järjekordsest „salasepitsuste kuldajast”.

“Mõtle oma peaga” suhtekorralduse, statistika ja numbrite objektiivsuse simulaakrumis on populistidel, liberaalidel ja energeetika sektoril kerge esitleda oma arvamusi kui “fakte”, rõhutades veel käega katsutavale - kõht, rahakott, töökohad. leibkonna säästud jne.