Müürileht

See juhtub vist Tallinnas esimest korda, et KOV valimiste eel on lisaks tavapärasele fookusele – autoteedele, lasteaedadele ja putšilubadustele Keskerakonna vastu – päevakorda tõusnud ka jalgratturite liikumisvõimaluste parandamine pealinnas.

Mis saab siis, kui kunagi mitte väga kauges tulevikus – näiteks paarikümne aasta pärast – on ühtaegu hästi järsku hästi palju inimesi, kes üleöö jäävad väga, väga vaeseks, veel kõvasti vaesemaks sellest, mis on praegu, mis oli nädal tagasi.

Meil tasub valmistuda varakult olukorraks, kus õpetaja pole mingi kitsalt piiritletud amet, vaid roll, mida meist paljudel võib olla tarvis lühiajaliselt täita.

Ajakirjanduslikult on antud nädalat raamistanud debatt kiriku rolli üle kaasaegses ühiskonnas, mille keskmes on peapiiskop Urmas Viilma soov kirikut ja riiki tihedamalt siduda.

Teisitimõtlejad on ühiskonnas pigem harv nähtus – seda söandavad endale lubada need, kelle tagala on väga hästi kindlustatud, või siis riskitakse persona non grata staatusega ja niisiis sotsiaalsest kapitalist ning muudest ressurssidest ilmajäämisega. Ent sageli sünnib innovatsioon ühiskonnas just tänu sellistele inimestele.

Hoolimata keskkonnasäästlikuma transpordi võimaluste kasvust, oleme Eestis hetkel veel sügavalt fossiilses ja saastavas transpordiajastus.

Käsitöö algab andestusest. Andestamisest iseendale, kui oled loonud käki, rikkunud ära vannitoa seina või lõhkunud tööriista ning teinud endale selle käigus haiget.

Tänavust kevadet normaliseerib näitusemajade avamine. Milline rõõm on astuda sisse Tallinna Kunstihoone kevadnäitusele, tervitada reipalt piletimüüjat, piiluda kaaskülastajaid, teha mõne teose ees maski varjus halvustavat grimassi ja lõpuks isegi tunda rahulolu teatavast näitusetüdimusest.

Kaitsepolitsei aastaraamatute põhjal pole mainimisväärset vasakäärmuslust olnud Eestis juba ligi kümme aastat, olgugi et nende äärmusluse kriteeriumid on olnud pidevas muutumises ja võimaldavad sisuliselt mis tahes kapitalismist erinevat ühiskonnanägemust vasakäärmusluseks liigitada.

Õudus kui meelelahutus on käinud inimkonnaga kaasas ajast aega, olenemata sellest, kas elu on parasjagu lihtne või mitte.

Pärnu vajab oma subkultuurikoda, mis täidaks kõrg- ja rahvakultuuri vahel haigutava tühimiku ning looks pinnase uue põlvkonna ambitsioonikate ja kultuursete noorte pealekasvuks.

Paaril viimasel nädalal on olnud kummastav jälgida, kuidas Eesti iibeprobleemide peasüüdlast on otsitud äärmusfeministide kihutustöös, naiste seksuaalses emantsipatsioonis ja biseksuaalsusega eksperimenteerimises.