Müürileht

Leedu ettevõte Grigeo, kes juhtis aasta alguses teadlikult reovett Kura lahte, müüb oma tooteid nüüd Eestis supersoodsa hinnaga. Nii on lahkunud poest Grigeo tualettpaberiga ka muidu keskkonna- teadlikud inimesed. Just seepärast ei saa toodetega kaasnevate keskkondlike ja sotsiaalsete riskide hindamist jätta ebapiisava teabe korral tarbijate õlgadele.

Inimesed Cape Canaveralist kosmosesse lendamas, meeleavaldused ja põlevad politseiautod USAs, globaalne viirusepandeemia. Kirjeldatud sündmused võiksid olla võetud ka ajalehtede pealkirjadest aastal 1968: Apollo missioonid, Martin Luther Kingi tapmise järgsed rahutused, Hongkongi gripp.

Noortel kirjanikel ja muusikutel võib Eesti kitsas kultuurivõrgustikus oma loomingu nähtavaks tegemine osutuda keerulisemaks, kui esialgu paistab. Lisaks jääb puudu tagasisidest, mille abil oma loodut lihvida.

Kui üliõpilane soovib juba õpingute ajal teadusmaailma uksest sisse astuda, ei suhtuta temasse kohe kui võrdsesse kolleegi. Sellegipoolest on võimalik ka tudengina teadust teha ja selles osaleda ning see muudab õpinguaastad kordi tulutoovamaks ja põnevamaks. Millised on võimalused?

On paradoksaalne, et kui kriisiajal on meediaväljaanded auditooriumi tähelepanu keskpunktis, siis sealsamas on vähenenud märgatavalt reklaamiandjate hulk, kellest sõltub praeguse ärimudeli järgi ajakirjanduse elujõulisus.

Liialdamata võib öelda, et eriolukorra piirangud tegi üldse võimalikuks infoühiskonna tehnoloogia ning uuenduslikud rakendused on aidanud ka otseselt pandeemia leviku vastu võidelda, ent tundlike isikuandmete kasutamine kätkeb endas alati ka riske.

Nutitehnika ja tehisintellekti võidukäigust hoolimata immitseb 21. sajandil nii popkultuurist kui ka sotsiaalmeediast ihalust mineviku järele, mis pakub vaimset toetuspunkti isegi praegustes karantiinioludes.

Pandeemia toob kiiresti ja teravalt esile möödapääsmatu vajaduse laiendada demokraatiast rääkimise tingimusi.

Koroonakriisi algusaegade solidaarsus- ja optimismipuhangud on vaibumas ning vaikselt hakkab välja paistma see, mis meis igapäevaselt omast. Mitte enam ainult kõik hea ja ilus, vaid ka hallimad toonid, väiklus ja kitsarinnalisus, moraliseerimine ja parastamine.

Majanduskriisist edukalt väljatulemiseks ei peaks keskenduma sellele, mis on kasulik kriisis, vaid sellele, mida teeksime normaalsel ajal. Minevik näitab, et pikaajaliselt on kriisist määravamad tehnoloogia areng ja inimlik lootus, et elu läheb paremaks. Heaolu taastumiseks vähemalt kriisieelsele tasemele peame vältima enese kammitsemist ebavajalike piirangutega.

Kuna nii tänane šokk kui selle leevendusmeetmed on mitmel moel ainulaadsed ja kogemused kriisist väljumiseks puuduvad, on ebakindlus tuleviku ees suur. Seetõttu on oluline uurida, kas võitlustuhinas jääb midagi olulist märkamata.

„Me kõik oleme šokeeritud, tahame tagasi normaalsust ja majanduskasvu”. Kindlasti olete kohanud taolisi mõtteavaldusi eriolukorra esimese kuu järel sagedasti nii teles, raadios, lehes, sotsiaalmeedias – võib-olla ka iseenda huultel. Millistele andmetele need väited tuginevad? Minu käest ei ole näiteks keegi küsinud…