Müürileht

Maailm kubiseb probleemidest, mille üks põhjus on inimeste kalduvus eelistada iseennast teistele, kohest tulevasele ja tajutavat abstraktsele. Laiaulatuslik reaktsioon koroonale oli tunnistus risti vastupidisest. Mis seekord teisiti läks?

Nüüd mil avalikkusele on enam-vähem kohale jõudnud, et koroonaviiruse pandeemiasse ei saa suhtuda samamoodi nagu hooajalisse grippi, ning sotsiaalne distantseerimine on riigis toimima hakanud, ähvardavad suurt hulka inimesi haiguspuhangust enam nii kodusest karantiinist kui ka majanduslangusest tulenevad probleemid.

Tunded mõjutavad inimese mõtteid ja tegusid rohkem, kui seda endale võib-olla tunnistada tahetakse. Individuaalset kui ka ühiskondlikku tasakaalu aitaks saavutada inimloomuse tundelisuse laiem teadvustamine ja sellega rohkem arvestamine.

Kas me oleme kindlad, et meile on üldse humanitaarteadusi vaja? Võimalik on ju elada hoopis teistsuguses kultuuris ja ühiskonnas – kus humanitaarteadusi ei olegi. Ja on võimalik, et suur osa meist juba elabki selles teistsuguses kultuuris.

Inimloomusele on raske vastu vaielda. Kui miski on kodeeritud meie geenidesse, siis igasugune utopistlik katse seda muuta ei saa hästi lõppeda. Henri Kõiv arvab, et klassikalise majandusteooria põhitõdesid ei anta siiski kaasa emapiimaga, vaid neid kultiveeritakse läbivalt erinevate ühiskondlike institutsioonide kaudu.

Kas tulevad tuttavad ette need igapäevased võitlused ajaga, mida me vahepeal isegi tähele ei pane? Kui palju oleme veetnud aega, oodates sõnumeid kelleltki, kellelt neid kunagi ei tule. Pööranud pilgu tabloole, et saabuv tramm meid lumetormist või hilinemisest päästaks. Soovinud aja möödumist, et see haavad parandaks.

Õpetajatöö kajastamine meedias paistab silma rohkem oma probleemkohtade kui selle poolest, mida positiivset õpetajad ära on teinud. Kuidas saavutada olukord, kus oma valdkonna ekspert ja aktiivne ühiskonna kujundaja ei oleks avalikus pildis passiivne hääletu üksus?

Kui uurisime Müürilehe rituaalinumbri tarvis erinevatelt inimestelt, mida rituaal nende jaoks tähendab, kirjeldati huvitaval kombel ennekõike argiseid harjumusi, millel on muude toimetuste kõrval tähenduslik roll – olgu siis tegu hommikukohvi joomiseks aja võtmisega või muul moel teadvustatud hingetõmbega enne tegudele asumist.

Just on lõppenud Delfi 20. sünnipäevaks valminud ühekordne kontsertlavastus/aktsioon „Anonüümne igatsus” ja kõnnin hanereas Alexela kontserdimaja garderoobi poole. Minu ees vestlevad Rein Lang ja Jaanus Rahumägi.

Mida teha siis, kui sünniaastaks passis on märgitud 1963 ehk kuulud nende hulka, kelle poole paratamatult ühiskondlik-poliitiline elu edaspidi kalduma hakkab, kuid sa ei soovi ennast elus hoida oma järeltulijate elujärge halvendades?

Kehalise kasvatuse tundides toimuvat on kujutatud viimastel nädalatel Eesti rahva püsimajäämise seisukohalt eksistentsiaalse teemana. Üks ainetund ei saa lahendada istuvast eluviisist tulenevat süsteemset probleemi, küll aga võiks see anda kätte põhioskused hilisemaks aktiivsemaks eluks. Ja seda mitte ainult võistlushimulistele.

Mõistagi õpetab sport nii mõndagi elus kasulikku, kuid kas see peaks tõesti olema kujutelm, et elu ongi üks pidev võitlus, pingutamine, konkurents, kukkumine, püsti tõusmine, taas kukkumine jne?