Müürileht

Äraviskamiskultuuri võimendavad visuaalsed ja subkultuurilised stiimulid, mis poogivad ühekordsete kohvitopsidega linna peal laiamise, suitsetamise ja uue iPhone’i omamise trenditeadliku elustiili vältimatuks osaks.

Kui satun mõnikord suurtesse kaubanduskeskustesse, taban end alatasa mõttelt, et kellele kogu seda rämpsu vaja on. Kes seda saasta ostab ja veel sellistes kogustes?

Vaatamata positiivsete näidete olemasolule on hirmuvalitsus ka praegu, 21. sajandil osade pedagoogide meelest kõige efektiivsemaks meetodiks kehtestada oma kuningriigis (loe: klassiruumis) distsipliin.

Nii palju on põhjuseid, miks minna doktorantuuri: intellektuaalsed vestlused, põnevad väljakutsed, inspireerivad inimesed… Ja selle kõige eest saab veel stipendiumi! Peaaegu liiga hea, et olla tõsi! Aga on see siis tõsi?

Kõrghariduse optimeerimise käigus kannatada saanud haridustase kohalikes ülikoolides vähendab laias laastus Eesti konkurentsivõimet maailmaturul ning ettevõtted on hädas väärt spetsialistide leidmisega.

Kõrgharidusreform võiks jääda meie kultuurimällu ereda näitena päris inimesi otseselt ja negatiivselt mõjutanud teerullipoliitikast.

Väheneva rahvastikuga riigis on selge, et nii nagu kõigis muudes eluvaldkondades, tuleb ka kõrgharidussüsteemis uute oludega kohaneda.

Loomuse liige Karin Bachmann leiab, et üldjoontes tuleb Sulev Vedleriga eelmise Ekspressi juhtkirjas nõustuda: probleem on olemas ja enam-vähem selline nagu kirjeldatud. Et ühiskond muutuks koerasõbralikumaks, võiksid üha rohkemad koeraomanikud hakata oma lemmikuga koertekoolis käima.

Müürilehe augustinumber on eriti okkaline. Nimelt oleme seekord andnud vabad käed noorte kultuuriblogile Kaktus, kelle ideedega suve viimane leht täidetud ongi.

Mis juhtub eestlase identiteediga, kui kõik on ühtäkki piiritult hästi – ilm on ilus, on puhkus ja millegi üle ei ole viriseda? Teadagi tuleb oma soovidega siingi ettevaatlik olla.

Lühilugu sellest, kuidas ühest Nõukogude ajastu väljalaskest üritati vormida tulevikuinimest ja kuidas Maslow püramiidist liftiga üles sõita.

Meie mõtlemises võib ju maa olla linna antipood, aga praktikas eksisteerivad nad tihedas sümbioosis, kus arusaam urbaansusest justkui parasiteerib füüsilisel kujul ruraalsetel maastikel ja seda osalt tänu linlikus keskkonnas sirgunud ruumiplaneerijatele, kes lähtuvad oma tegevuses planetaarse linnastumise mudelist.