Müürileht

Vastsündinud Müürilehe jaanuarinumber on vaba ja lehes puhuvad muutusteiilud. Meil on uus kolleegium, katsetame residendiprogrammiga, tutvustame kaht uut rubriiki ja leidub muud värsket.

Privileeg on ebamugav mõiste, mis osutab paljude jaoks pimekohtadele, mida kas ei taheta või siis ei soovita tunnistada. Teadmatus on õndsus ja privileeg selle õigustus.

Elamisväärse tuleviku tagamisest on puudu vaid poliitiline tahe.

Eesti avalikkuses Iisraeli-Palestiina konflikti ümber lahvatanud arutelud panevad küsima, mida tähendab terrorism ning kellele ja kuidas rakenduvad inimõigused.

Uimastitega kaasnevaid kahjusid aitaks vähendada pelgalt see, kui me ise näiteks peol, festivalil või muus keskkonnas teiste suhtes tähelepanelikumad oleme.

Viimaste nädalate meediaveergude jälgimine on kinnitanud, et on toimumas mustvalge meediasõda, kus pooled on ette valitud ja pooltoonidele ei ole eriti ruumi.

Olla filmirežissöör, ent miks mitte ka stsenarist või keegi muu, Eestis – see nõuab küllaltki sihikindlat fanatismi, oma unistuse toetamist muu töö või projektidega ja pisut ka pimedat läbimurdelootust.

Valner Valme pakub vastuargumente Raadio 2 õhtuse vööndi sulgemist põhjendavatale väidetele.

Kelle nägu on automaksu-vastased ja kelle lood on kuulmata?

Sõnaga „tühistamiskultuur” lehvitamisest on saanud ülilihtne, aga ootamatult tõhus retooriline õlgmehike, mille abiga saab 1) tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale nihutada, 2) end ohvrina näidata ning 3) uusi toetajaid leida.

Oktoobrikuu Müürileht on kui muinasroomlaste kahe näoga jumal Janus: üks nägu väljendab sõprust ja teine kohalikku DJ-kultuuri. Mõlemad näod janunevad aga sooja ühistunde järele, mida sõprus ja muusika kahtlemata pakuvad.

Meie suurt armastust maasturite vastu võib seostada lombi tagant tuleva kultuurilise mõju ning sealse seadusega, mis seadis 1975. aastal sõiduautode kütusetarbimisele senisest rangemad piirangud.