Müürileht

Eesti Vabariigi sajandal juubeliaastal peaks rahvusriigist mõtlemine tekitama ülevust, tooma silma härduspisara ja täitma hinge soojusega. Kui mitte muidu, siis just tänavu oleks olnud põhjust kuulata isamaalisi laule, kanda rinnas rukkilillemärki või tutvustada välismaalastele uhkusenoodiga oma kodumaad.

Mängustamine (gamification) ehk mänguelementide rakendamine mittemängulises keskkonnas eesmärgiga tõsta osalejate aktiivsust ja motivatsiooni, mõjutada käitumist või leida lahendusi probleemidele, on suhteliselt uus mõiste, mille rakenduspotentsiaal on lõputu.

Lapsena mängisin oma parima sõbranna Mariga peamiselt kahte mängu. Esimene neist kandis nimetust „vangid” ja see oli tubane ettevõtmine. Vangide mängimiseks ehitasime endale kõigepealt nn vangla, kus me siis koos kössitasime, kuni tuli võtta ette ülisalajane köögist rosinate toomise missioon. Mäletan, et ema ei jõudnud ära imestada, kui palju rosinaid me suutsime Mariga kahe peale nahka pista.

Toitumine, transport ja energiakasutus – teadusuuringud on näidanud, et individuaalsed valikud nendes valdkondades avaldavad märgatavat keskkonnamõju. Kuigi ettevõtjad ja riik saavad regulatsioonidega tarbijate eelistusi suunata, on kõik nimetatud tegurid seotud väga tugevalt inimeste igapäevaste isiklike otsustega.

Maailma muutmine pidavat algama ühest väikesest teost. Iga elu on aga kaootiline tegude säbru. Ideaalse elu elamise kohustus vajab lahendusi pigem ettevõtjatelt, ametnikelt ja poliitikutelt, kelle võimuses on säbrulist elukorraldust eesmärgipärasemaks kujundada.

Äraviskamiskultuuri võimendavad visuaalsed ja subkultuurilised stiimulid, mis poogivad ühekordsete kohvitopsidega linna peal laiamise, suitsetamise ja uue iPhone’i omamise trenditeadliku elustiili vältimatuks osaks.

Kui satun mõnikord suurtesse kaubanduskeskustesse, taban end alatasa mõttelt, et kellele kogu seda rämpsu vaja on. Kes seda saasta ostab ja veel sellistes kogustes?

Vaatamata positiivsete näidete olemasolule on hirmuvalitsus ka praegu, 21. sajandil osade pedagoogide meelest kõige efektiivsemaks meetodiks kehtestada oma kuningriigis (loe: klassiruumis) distsipliin.

Nii palju on põhjuseid, miks minna doktorantuuri: intellektuaalsed vestlused, põnevad väljakutsed, inspireerivad inimesed… Ja selle kõige eest saab veel stipendiumi! Peaaegu liiga hea, et olla tõsi! Aga on see siis tõsi?

Kõrghariduse optimeerimise käigus kannatada saanud haridustase kohalikes ülikoolides vähendab laias laastus Eesti konkurentsivõimet maailmaturul ning ettevõtted on hädas väärt spetsialistide leidmisega.

Kõrgharidusreform võiks jääda meie kultuurimällu ereda näitena päris inimesi otseselt ja negatiivselt mõjutanud teerullipoliitikast.

Väheneva rahvastikuga riigis on selge, et nii nagu kõigis muudes eluvaldkondades, tuleb ka kõrgharidussüsteemis uute oludega kohaneda.