Müürileht

„Radikaalsete ideede” rubriigis tutvustame ideid, mida võib hea tahtmise korral nimetada äärmuslikeks. Tänapäeva Eestis paistab teotahtelise noore soov mõnda kohalikku maakohta päästma minna nii radikaalse ideena, et tal on tunduvalt lihtsam sõita hoopis Aafrikasse humanitaarabi andma.

Eesti meedia on arendanud maaelu käsitlemiseks välja narratiivse vormi ja terminoloogia, kus tegevuspaigaks on külaesine pood, tegelasteks eluheidikud ja kulissiks lagunenud majad. Selline kujutamisviis viitab kulunud mõttemustritele ning peletab samas eemale uusi elanikke.

Kui ma ütlen, et lähen maale, siis pean silmas oma vanaema talu Mulgimaal, kus elavad mu vanavanemad ja vanatädi. Kui olen maal, siis internetis (eriti) ei käi, kannan vanaisa vanu dressipükse ning kui õhtul sauna lähen, loetakse sõnad peale, et ärgu ma lasku vanapaganal end kaasa viia.

Õigusteaduse magistrant Sven Anton ütleb Lacanile, Žižekile, Hegelile jt toetudes, et antikapitalism on samuti ideoloogia, mille väljendajad tahavad tihtipeale võtta märtripositsiooni.

Natalie Mets kirjutab ööelu korraldajatest, kelle ülesandeks on vaba ja turvalise keskkonna loomine inimestele, kelle jaoks pidu on püha energiaga aeg ja koht; üks väheseid momente, mil on võimalik end vabalt tunda ning oma eksistentsi pidev õigustamine korraks pausile panna.

Olukorras, kus turureeglid ohjavad peaaegu kogu meie ärkvel oldud aega, võib magamine olla kõige radikaalsem asi, mida teha.

Müürilehe mainumbris oleme võtnud vaatluse alla öö selle mitme erineva tahuga ning sealjuures ka pahapoisiks peetava „klubikultuuri”, mille rolli ei saa noore kultuurivälja arengus alahinnata.

Müüdis Z-generatsioonist on peategelasteks meemid, Instagram, supertarbimine ja tööpõlgus. Kuigi 21. sajandi stereotüübid on kirjutatud just sellele põlvkonnale otsaette, elab Z-maailma reeglite järgi suurem osa inimkonnast.

Pikka aega vindunud põlvkondlik vastasseis leidis seni väljenduse üksikutes vihastes turtsatustes avalikus ruumis. Nüüdseks on selge, et käimas on globaalne lumehelbekeste ja kaerahelbekeste vaheline väärtuskonflikt.

Tartu Ülikooli vanemteadur Aimar Ventsel kirjutab Feministeeriumis, et Eestis pole käimas maskuliinsuse kriis, vaid vastupidi, siin on säilinud võimalused kunagise nõukogude proletaarse maskuliinsuse kohandumiseks uutesse oludesse.

Kas põlvkondade jaotamine x-ideks, y-teks ja z-ideks on üleüldse põhjendatud (ja kes üldse tulevad pärast neid? a-d?) või lihtsalt meelevaldne? Kas ükski põlvkond kannab endas midagi põhimõtteliselt uut?

Lähisuhete puhul ei pea olema vaikivaks eelduseks monogaamia. Polüamooria on samm teistsuguse normaalsuse suunas, kus on rohkem partnereid, tundeid, võimalusi ja riske, aga ka rohkelt enesearengupotentsiaali.