Müürileht

Loomuse liige Karin Bachmann leiab, et üldjoontes tuleb Sulev Vedleriga eelmise Ekspressi juhtkirjas nõustuda: probleem on olemas ja enam-vähem selline nagu kirjeldatud. Et ühiskond muutuks koerasõbralikumaks, võiksid üha rohkemad koeraomanikud hakata oma lemmikuga koertekoolis käima.

Müürilehe augustinumber on eriti okkaline. Nimelt oleme seekord andnud vabad käed noorte kultuuriblogile Kaktus, kelle ideedega suve viimane leht täidetud ongi.

Mis juhtub eestlase identiteediga, kui kõik on ühtäkki piiritult hästi – ilm on ilus, on puhkus ja millegi üle ei ole viriseda? Teadagi tuleb oma soovidega siingi ettevaatlik olla.

Lühilugu sellest, kuidas ühest Nõukogude ajastu väljalaskest üritati vormida tulevikuinimest ja kuidas Maslow püramiidist liftiga üles sõita.

Meie mõtlemises võib ju maa olla linna antipood, aga praktikas eksisteerivad nad tihedas sümbioosis, kus arusaam urbaansusest justkui parasiteerib füüsilisel kujul ruraalsetel maastikel ja seda osalt tänu linlikus keskkonnas sirgunud ruumiplaneerijatele, kes lähtuvad oma tegevuses planetaarse linnastumise mudelist.

„Radikaalsete ideede” rubriigis tutvustame ideid, mida võib hea tahtmise korral nimetada äärmuslikeks. Tänapäeva Eestis paistab teotahtelise noore soov mõnda kohalikku maakohta päästma minna nii radikaalse ideena, et tal on tunduvalt lihtsam sõita hoopis Aafrikasse humanitaarabi andma.

Eesti meedia on arendanud maaelu käsitlemiseks välja narratiivse vormi ja terminoloogia, kus tegevuspaigaks on külaesine pood, tegelasteks eluheidikud ja kulissiks lagunenud majad. Selline kujutamisviis viitab kulunud mõttemustritele ning peletab samas eemale uusi elanikke.

Kui ma ütlen, et lähen maale, siis pean silmas oma vanaema talu Mulgimaal, kus elavad mu vanavanemad ja vanatädi. Kui olen maal, siis internetis (eriti) ei käi, kannan vanaisa vanu dressipükse ning kui õhtul sauna lähen, loetakse sõnad peale, et ärgu ma lasku vanapaganal end kaasa viia.

Õigusteaduse magistrant Sven Anton ütleb Lacanile, Žižekile, Hegelile jt toetudes, et antikapitalism on samuti ideoloogia, mille väljendajad tahavad tihtipeale võtta märtripositsiooni.

Natalie Mets kirjutab ööelu korraldajatest, kelle ülesandeks on vaba ja turvalise keskkonna loomine inimestele, kelle jaoks pidu on püha energiaga aeg ja koht; üks väheseid momente, mil on võimalik end vabalt tunda ning oma eksistentsi pidev õigustamine korraks pausile panna.

Olukorras, kus turureeglid ohjavad peaaegu kogu meie ärkvel oldud aega, võib magamine olla kõige radikaalsem asi, mida teha.

Müürilehe mainumbris oleme võtnud vaatluse alla öö selle mitme erineva tahuga ning sealjuures ka pahapoisiks peetava „klubikultuuri”, mille rolli ei saa noore kultuurivälja arengus alahinnata.