Müürileht

„Radikaalsete ideede” rubriigis tutvustame ideid, mida võib hea tahtmise korral nimetada äärmuslikeks. Eestis peetakse kahtlemata äärmuslikuks unistamist alternatiivsetest majandusmudelitest, mis asendaksid kapitalismi, kuid mida teha, kui süsteem vajab ebavõrdsuste vähendamiseks uutmist.

Barbi Pilvre kirjutas hiljuti Eesti Ekspressis, et Müürileht on nooremate vasakintellektuaalide häälekandja – ilmselt ei pidanud tema selle all silmas, et oleme kommunistid, aga, olgem ausad, mõni teine siiski mõtleb seda.

Ootused mehele on teisenenud – ta on kaotanud oma kindla traditsioonilise jalgealuse ning tema hinge pureb painaja, et ta ei saa oma rollide täitmisega hakkama. Kas teha kompromisse ja sattuda tuhvlialuseks või kehtestada ennast ning näida ajast ja arust põmmpeana?

Vaatasin näoraamatust, kuidas #MeToo tõi väga igapäevases kontekstis esile häirivaid lõimesid, ja kuulsin nokude vaikimist. Kohatu vaikus. „What’s on your mind?” küsib näoraamat. Ütleks ise?

Vaevalt nädala on sotsmeedias kestnud globaalne kampaania #MeToo, kus (enamasti) naised, keda on kunagi seksuaalselt ahistatud või rünnatud, postitavad oma seinale selle hashtag’i, kas konkreetsete lugudega või ilma. Juba praeguseks on algatus märkimisväärselt maailma muutnud, nii mehi kui naisi mõtlema pannud. Ja see ei ole lihtne teema.

Eesti narkopoliitika on vajumas mädasohu, millest pääsemiseks vajaks senine tegevus terviklikku ja kõikehõlmavat auditit.

Mulle meeldib kahelda. Mulle meeldivad laused, mille kahte poolt eraldab „aga”. Mul puuduvad valmisseisukohad. Kui keegi minult mõne teema kohta seisukohta küsib, peab ta tõenäoliselt leppima pika mõttepausiga. Mul on järjest rohkem tunne, et õhustik on selliste pauside võtmiseks ebasoodne.

Järgmise arutelu eesmärk on otsida seoseid asjade ja piltide vahel ning vastata lõpuks ometi küsimusele, miks on virtuaalsete jänkukõrvadega selfid nii populaarsed.

Visuaalse sisu vohamine on tõuganud selle loojad märkamatult kujutise hegemoonia lõksu, milles reaalsus on rakendatud kuvandiloome vankri ette. Selleks kasutatakse seejuures reklaamitööstusest laenatud tööriistakasti.

Ma hindan ümbritsevas ühetaolisuses neid, kes julgevad eristuda – neid, kes tekitavad visuaalkultuuri värskendavaid erroreid ning rikastavad seeläbi meie ühist mõtteruumi uute ideede ja kujunditega.

Reedel, 18. augustil algab Viljandis alternatiivkultuuri ja peavoolu vahel ühisosi otsiv kunstifestival QQ. Sel puhul välja antud Müürilehe erinumbri avab Erik Alalooga, kes ütleb, et subkultuur ei ole mitte luuserite klubi, vaid sinna koonduvad inimesed, keda tõmbab tundmatu poole.

Inimese ülimuslikkusse on kerge uskuda, sest seda on toetanud üldine ühiskonnas käibel olev eetiline paradigma. Seesama mõtteviis on lubanud ka loomi masinatena käsitleda. Ma ei ole ainus, kellele tundub hoopis vastupidi – loomade ekspluateerimine on tervikuna ebaeetiline tegevus.