Müürileht

32-tunnine töönädal lisab paindlikkust, vähendab tervisehädasid ning tõstab tööõnne, kuid eeldab inimestelt motiveeritust ning tahet panustada vähemate töötundide juures pea sama palju kui tavapärase töönädala jooksul.

Riigihümni puudumist ETV uusaastaprogrammis ei saa ette heita presidendile. Peeglisse vaadates näeme, et me ei ole eestlastena juba aastaid hoolinud 31. detsembril grammigi hümni pühadusest.

Nüüd, mil 2017. aasta lollused ja tegematajätmised on unustatud, saab viimaks kergemalt hingata, kuuse välja visata, jõusaali liikmekaarti uuendada ja üleüldse igati parema inimesena uuele aastale vastu astuda.

Ülikoolid ei suuda doktorikraadi omandanud humanitaaridele tihtipeale kindlat töökohta pakkuda, kirjutab Irina Rudik Feministeeriumis.

Majanduse kasv ja stabiilsus on hea elu eelduseks, aga see ei saa toimuda kellegi ega millegi arvelt, vaid peab olema jätkusuutlik ning keskkonda ja nii kohalikke kui ka kaugemaid kogukondi säästev.

„Radikaalsete ideede” rubriigis tutvustame ideid, mida võib hea tahtmise korral nimetada äärmuslikeks. Eestis peetakse kahtlemata äärmuslikuks unistamist alternatiivsetest majandusmudelitest, mis asendaksid kapitalismi, kuid mida teha, kui süsteem vajab ebavõrdsuste vähendamiseks uutmist.

Barbi Pilvre kirjutas hiljuti Eesti Ekspressis, et Müürileht on nooremate vasakintellektuaalide häälekandja – ilmselt ei pidanud tema selle all silmas, et oleme kommunistid, aga, olgem ausad, mõni teine siiski mõtleb seda.

Ootused mehele on teisenenud – ta on kaotanud oma kindla traditsioonilise jalgealuse ning tema hinge pureb painaja, et ta ei saa oma rollide täitmisega hakkama. Kas teha kompromisse ja sattuda tuhvlialuseks või kehtestada ennast ning näida ajast ja arust põmmpeana?

Vaatasin näoraamatust, kuidas #MeToo tõi väga igapäevases kontekstis esile häirivaid lõimesid, ja kuulsin nokude vaikimist. Kohatu vaikus. „What’s on your mind?” küsib näoraamat. Ütleks ise?

Vaevalt nädala on sotsmeedias kestnud globaalne kampaania #MeToo, kus (enamasti) naised, keda on kunagi seksuaalselt ahistatud või rünnatud, postitavad oma seinale selle hashtag’i, kas konkreetsete lugudega või ilma. Juba praeguseks on algatus märkimisväärselt maailma muutnud, nii mehi kui naisi mõtlema pannud. Ja see ei ole lihtne teema.

Eesti narkopoliitika on vajumas mädasohu, millest pääsemiseks vajaks senine tegevus terviklikku ja kõikehõlmavat auditit.

Mulle meeldib kahelda. Mulle meeldivad laused, mille kahte poolt eraldab „aga”. Mul puuduvad valmisseisukohad. Kui keegi minult mõne teema kohta seisukohta küsib, peab ta tõenäoliselt leppima pika mõttepausiga. Mul on järjest rohkem tunne, et õhustik on selliste pauside võtmiseks ebasoodne.