Müürileht

Mis paneb sind uskuma, et sel aastal õnnestub sul oma uusaastalubadused täita? Miks sa siis juba eelmisel aastal suitsetamist maha ei jätnud? Miks ei lugenud sa rohkem raamatuid ega rullinud vähem sotsiaalmeedias, nagu plaanis oli, ja kuidas juhtus ikkagi nii, et sul ei õnnestunud leida aega oma südame tõelisele kutsumusele?

Mitte ainult J.M.K.E-d ei tsiteeri kirjandusteadlased Neeme Lopp ja Jaak Tomberg, vaid ohtralt arutletakse filmide, raamatute, filosoofide ja nähtuste üle, kes/mis tulevikuküsimust adresseerivad.

Uue vaimsuse keskkonnas esinev teaduslik sõnakasutus pärineb psühholoogiast, evolutsiooni- ja kvantteooriast laenatud ideedest, mida mänguliselt tõlgendades on vormunud uue vaimsuse nurgakivi ehk enesearengu müüt.

Üha suurem osa religioossetest nähtustest on jäänud Lääne sekulaarsetes ühiskondades institutsionaalsetest religioonidest väljapoole. Ehkki kirikus käiakse vähem, ei ole religiooni tegelik mõju samaväärselt langenud, vaid asendunud erinevate vaimsuse ning sekulaarsuse piiril balansseerivate uskumuste ja praktikatega.

Sel kevadel valib Tartu ülikool endale uue rektori, iseseisvuse taastanud Eestis kuuenda. Vaadates seda, millised mäena kõrguvad ülesanded praegu ühiskonna ees seisavad, oleme jõudnud veendumusele, et Tartu ülikoolil on aeg võtta suurem vastutus, ning selleks peaks järgmise rektori fookuses olema inimene, kultuur ja ühiskond.

Olen kartnud kogu esoteerilist maailma terve elu kui tuld. Ja see ei ole hirm mõne suure tundmatu ees, ka mitte mingisuguste esoteerilisest maailmast tulenevate (väljamõeldud?) ohtude pärast, vaid pigem, vastupidi, on hirm selle ees, et äkki ma hakkangi uskuma, äkki ma muutun selliseks nagu nemad!

Tartul on pikalt olnud Eesti natsipealinna kuulsus, kus tagidega kiilaspead mööda tänavaid ringi marsivad ning nendel omakohut rakendavad. Välistudengitele see olukorda lihtsaks ei tee, nagu kirjutab filosoofiamagistrant Tarun Gidwani.

Ajaloos on olnud perioode, kus vaimse tervise probleemid on olnud omamoodi moenarrus. Meenutame või Puškini-aegset Venemaad. 21. sajandi spliin on segu igavusest, antidepressantidest, (sotsiaal)meedia survest ja enesehaletsuse võimendamisest eneseabikirjandusega. Aga selles kõiges on ka oma võlu.

Enese kaotamisest on hakatud viimasel ajal üsna tabuvabalt rääkima. Kergendav on see ilmselt kõigile neile, kes on ise mõne vaimuprobleemiga kokku puutunud. Tõsi küll, neile, kel on olnud õnne neid vältida, võivad need kõrvalseisjatena pahatihti mõistetamatuks jääda, aga kannatavale inimesele võib olla väga haavav, kui ei mõisteta, et depressioon ei ole midagi sellist, mis ühel hommikul tuleb ja teisel läheb.

Kellega siis ikkagi tantsida sambat? Kuhu on kadunud vana hea vaikne tugev mees? Kas sambaproff võrdub suhteproff? Jim Ashilevi küsib ja vastab.

Samal ajal kui vaatlejate hinnangul on kultuurisõda Ameerikas lõppenud ja seda konservatiivide kaotusega, on esimesed lahingud rullunud lahti postsovetlikus Eestis. Ameerika kogemus vihjab, mis meid lähitulevikus ees võib oodata.

Naise keha on allutatud ühiskondlikele võimusuhetele nii sel juhul, kui normiks on olla üleni kinni kaetud, kui ka siis, kui välgutatakse paljast ihu, kirjutab semiootik Ott Puumeister.