Müürileht

Enese kaotamisest on hakatud viimasel ajal üsna tabuvabalt rääkima. Kergendav on see ilmselt kõigile neile, kes on ise mõne vaimuprobleemiga kokku puutunud. Tõsi küll, neile, kel on olnud õnne neid vältida, võivad need kõrvalseisjatena pahatihti mõistetamatuks jääda, aga kannatavale inimesele võib olla väga haavav, kui ei mõisteta, et depressioon ei ole midagi sellist, mis ühel hommikul tuleb ja teisel läheb.

Kellega siis ikkagi tantsida sambat? Kuhu on kadunud vana hea vaikne tugev mees? Kas sambaproff võrdub suhteproff? Jim Ashilevi küsib ja vastab.

Samal ajal kui vaatlejate hinnangul on kultuurisõda Ameerikas lõppenud ja seda konservatiivide kaotusega, on esimesed lahingud rullunud lahti postsovetlikus Eestis. Ameerika kogemus vihjab, mis meid lähitulevikus ees võib oodata.

Naise keha on allutatud ühiskondlikele võimusuhetele nii sel juhul, kui normiks on olla üleni kinni kaetud, kui ka siis, kui välgutatakse paljast ihu, kirjutab semiootik Ott Puumeister.

Müürilehe sotsiaalia- ja tegevtoimetaja Henri Kõiv kirjutab oktoobrinumbri juhtkirjas, kuidas traditsiooni uute arengute eest taraga piiramine päädib kokkuvõttes kultuuri reservaadistumisega.

Disainer Jaana Davidjants kirjutab, kuidas määrab avalik ja isiklik sfäär seda, millist käitumist naistelt oodatakse ning sellest, et vihane olla on tegelikult okei.

Vastuseis süstlavahetuspunktile, esikoht narkosurmade edetabelis, gentrifikatsioon, meeste ülikõrge riskikäitumine – need on kõigest mõned sümptomid, mis iseloomustavad neoliberaalse siirdeühiskonna patoloogiaid. Kui kaua me saame veel nendele läbi sõrmede vaadata?

Ma mäletan, et tegin elus esimest korda LSDd 18-aastasena. Minu kogenud punkarist sõbranna, kellele ma tema hulljulgete pealehakkamiste tõttu ikka alt üles vaatasin, oli mulle juba pikalt rääkinud, et see on lihtsalt nii lahe tunne. „Sa ei kujuta seda endale ettegi!”

2400 aastat tagasi väitis filosoof Sokrates: „Ma ei ole ateenlane või kreeklane, vaid maailmakodanik (kosmopolitês).” Praegu elab ligikaudu 20% eestlastest väljaspool Eestit ning paljudest on saanud kosmopoliidid, kes ei nõustu inimeste traditsioonilise geopoliitilise jagamisega nende rahvusliku kodakondsuse järgi. Ometi väärtustab rõhuv enamik jätkuvalt Eestit.

Ma võiksin alustada seda artiklit Karlova kohvikust, mille ümber üks Itaaliast pärit, kuid nüüdseks juba aastaid Tartus elanud mees on loonud kogukonna, mis on pannud ühe Taaralinna piirkonna seltsielu kihama. Või hoopis Silicon Valleyst, kus üks eesti juurtega e-resident otsib idufirmasid – tihti ka Maarjamaalt! –, mis võiksid saada rahasüsti toel järgmiseks Skype’iks.

Sami Seppänen on Elisa juhatuse esimees, kelle sõnul on Soome näiline rahulolu lühinägelik, tekitades rohkem probleeme kui lahendusi. Helena Tamm vestles Metsaülikooli jaoks Seppäneniga Soome tööjõuturu seisust.

Demokraatia, inimõigused, solidaarsus – need mõisted on poliitaruteludes muutunud igapäevaseks, aga ajapikku ka seest õõnsaks ja deklaratiivseks. Kes peaks neid üldse sisuga täitma, kui riigid ise suunavad teadusraha ühiskonna mõtestamiselt innovatsiooni ning täppisteadustesse?