Müürileht

Statistilisest vaatevinklist vaadatuna võiks kaheksakümnendate teise poole beebibuumi ajal või hiljem sündinud ja tänaseks täiskasvanuikka sirgunud noorte suurem valimisaktiivsus tuua endaga kaasa nii mõnegi märgatava muutuse Eesti ühiskonnas.

Olgugi, et Nihilist.fm-is on palju igasugust müra ja tegijate isikliku tausta ja maneeriga tuleb tuttav olla, et sellel ennast mõnes kohas mitte segada lasta, on avaldamisplatvorm päevakorrale toonud mitmed väga aktuaalsed teemad, mida Eesti laiemas avalikkuses pole seni peetud oluliseks käsitleda võtta.

Karusnahakasvanduste peamised õigustajad on paradoksaalselt need, kes endile seda kasukat tegelikult lubada ei saa. Kasvanduste keelustamise vastu astub tihti just seesama „inimene tänavalt”, kelle kohta käivad read: „Miks ta kõnnib sonis hallis? Sest et karvamüts on kallis.”

Kui noor inimene kasvab suureks, loetakse talle peale sõnad, mille järgi ta peab toimima. Samal ajal näeb ja kuuleb ta teiste tegusid ning need on talle eeskujuks. Mis saab aga siis, kui igapäevased tegemised ja kusagilt kõrgemalt kostuvad sõnad omavahel ei klapi? Kui räägitakse justkui üht, aga kõik toimivad ikka teisiti? Sel juhul muutuvad eeskujud mannetuks ning kuuldu tühiseks. Just selline tundub aga olevat kasvava noore inimese igapäev, milles ta on sageli üksi jäetud.

Kust siis hakata tõmbama piiri meedia- ja blogiformaadi vahele? Kellel on õigus ajakirjandust teha? Kas selleks on vaja ajakirjanduse erialal omandatud kõrgharidust tõendavat paberit või riigi väljastatavat tunnustatud meediaväljaande tõendit? Ma kahtlen, et see oleks hea mõte.

Mida teha, kui sa ei suuda kohaneda nende etteantud mudelitega, elada ettekirjutatud stsenaariumi järgi? Kui sulle taotakse järjepidevalt, et „ära sa siin eksperimenteeri midagi, meil juba on olemas need struktuurid ja meetodid – õpi ära ja tee järele!”

Viimasest Eesti pinnal toimunud sõjalisest konfliktist möödub varsti 70 aastat. Ühtegi vabadussõja veterani pole enam elus, meie vanavanemad mäletavad teise ilmasõja aegseid jubedusi vaid ähmaselt. Meil puuduvad piisavalt värsked lood, mälestused ning kogemused, mis pärineksid neilt, kes on sõja omal nahal läbi elanud. Sellest ka küsimus, kes meist haaraks relva, kui seda tegelikult vaja läheks?

Nagu igal sügisel, astus ka tänavu ajateenistusse hulk noori mehi. Paljud aga hingavad kergendatult, kuna said sel korral ajapikendust või õnnestus sootuks pääseda.

Eestis viimasel ajal kirgi kütnud arutelud teemadel mugavus ja pagulus jäävad Berliinis kaugeks. Peaasjalikult seetõttu, et oma infohügieeni eest hoolt kandes jälgin ma viimasel ajal aina vähem eesti peavoolumeediat ja linnas toimub piisavalt palju, et mitte tahta oma päevi ka Facebookis veeta – see võtab lihtsalt liiga palju aega, et internetiavarustest midagi mõistlikku ja vajalikku välja sorteerida.

Kokkuvõte arvamusfestivali vestlusringist teemal „Y-generatsioon ja väärtus”.

Alguses isiklikku. Olen sündinud 1975. aastal nagu ka Berk Vaher, kiwa, Mart Kalvet, Kristjan Piirimäe, Heidy Purga jpt, seega tüüpiline X-generatsiooni päss.

X-generatsiooni väärtuste kummardamine on viinud praeguse ühiskonna ummikseisu. Pääseteeks võiksid olla värsked ideed, millest tuleb osata vaimustuda. Hirm avaliku kriitikatule alla jääda takistab üpsilonidel ühiskondlikke muutusi eestvedamast. Just seda oleks aga praegu hädasti vaja.