Müürileht

Müürileht seisab praegu teataval teelahkmel – meist on saanud päris ajaleht.

Oodates Helsingi lennujaamas äralendu Barcelonasse – linna, kuhu mul on olnud tavaks põgeneda, kui juhe hakkab kokku jooksma –, ümisen laulda Curly Stringsi debüütalbumi nimilugu „Üle ilma”, mille sõnad kõlavad järgmiselt: Lenda, oma mõtetega üle ilma lenda / Alla pole üleliia vara vaja tulla / Anna täpselt nõnda palju, nagu sul on anda / Kanda võta nõnda palju, nagu jõuad kanda. Ja mõnusa kergustundega lähen ära.

Autorite ühinguga liitumine või levitajatelt avansi võtmine on esimesi samme tegeva autori jaoks pigem õnnemäng, sest sellest võidavad üksnes vähesed, loomevabaduse kaotamist kahetsevad aga paljud. Infoühiskonna areng võimaldab autoril teha eetilisi valikuid, mis arvestavad uut tüüpi loomekogukondadega, kus piirid loojate ja publiku vahel on hägustunud.

Üpsilonide hulka kuuluv Müürilehe sotsiaaliatoimetaja tundis ennast puudutatuna, kui teda ja tema kujutlusvõimeta eakaaslasi süüdistati igavas vingumises. Selleks et oleks võimalik poes riidest kotiga orgaanilisi porgandeid edasi osta, pani ta kirja järgmised read.

Mulle iseenesest meeldiks mõte sellest, kui keegi tahaks tegeleda Eestis pereväärtuste eest seismisega, ent minu tõekspidamiste vastu käib see, kui sellise ilusa egiidi all võetakse endale tegelikult voli mõista hukka inimesi, kelle elukorraldus erineb suurema osa omast. Millisest multikultuursust ja erinevusi aktsepteerivast ühiskonnast saab siin rääkida, kui me ei arvesta vähemustega endi ümber?!

Kultuur on vedelik, mis vormib ennast ümbritseva keskkonna järgi. Võrguühiskonnas on kultuur vormunud baitideks ning kultuurimälu kolinud kasutusmugavuse huvides veebi. Kumb on siis infotehnoloogia meie mälule ja kultuurile, kas õnnistus või häda?

Madis Järvekülg kirjutas 14. veebruaril ilmunud Sirbis Y-generatsiooni painetest ja sellest, kuidas üpsilonid maailma vallutamisest unistusi ei heieta. See kaheleheküljeline artikkel, olgugi et iseenesest suurepärase sõnaseadega kirjutis, tekitas minus kui samuti ühes nimetatud generatsiooni esindajas palju vastuolulisi tundeid.

Näeme endi ümber palju olukordi, kus üksteise aidatamise asemel, viskavad inimesed teistele hoopis kaikaid kodaratesse. Vahel lihtsalt kadedusest, vahel inimlikust hirmust „ilma jääda”, aga teinekord põhjendamatust omamisvajadusest. Selmet igaüks omaette põlve otsas nokitseb, võiksime õppida enam koostööd tegema – siduma oma plaane ja eesmärke ning nende nimel ühiselt töötama.

Taju ja tuju muutvad ained on tehnikad ja kanep on neist tõenäoliselt mitmeotstarbelisim. Nagu iga tööriistaga, kaasnevad ka uimastite väärkasutamisega mõned ohud.

Käesolevas numbris lõpeb Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva puhul Müürilehes ilmunud arvamusartiklite seeria „Visand minu Eestist”, mis vahendas noorte nägemusi ja mõtteid kaasaegsest Eestist. Lõpetuseks on sõna Oudekki Loonel.

Tarbimiskultuur on jõulupühade tähendust suuresti muutnud. Iga-aastasesse tarbimispalavikku langemise asemel on aga võimalik langetada õnnelikumaid ning ökoloogiliselt vastutustundlikumaid kinkimisotsuseid.

Pühade ajal toovad vaimule ja kehale kergendust eetilised ja tervislikud toiduvalikud.