Müürileht

Koroonapandeemia ja käimasolev sõda on nihutanud viimase paari aastaga piire, mida me pikalt stabiilseks pidasime.

Nagu Vändrast saelaudu, tuleb ka alanud hooajal Eesti tootjatelt ainult selliseid mängufilme, mille keskmes on meeste lood. Üleilmsetel filmifestivalidel võidavad aga auhindu filmid, mis raputavad seda normi. Millal meil maskuliinset status quo’d kõigutama hakatakse?

Üsnagi vaimuvaeste ja lihtsalt saavutatavate säästumeetmete kõrval on Euroopa otsimas uut süstalt, mis aitaks katta seniseid tootmis- ja tarbimisvajadusi, pikendades niimoodi saastava tehnoloogia kasutusaega.

Eesti keel seostub nii mõnelegi ränkrangete reeglitega – eriti võrreldes „reeglitevaba” inglise keelega. Ometi on ka eesti keel meeldivalt kaootilisem, kui sageli arvatud, ning samuti läbib see uuenduskuure – nagu näiteks hruštšovkad tänapäeval.

Muidugi võib öelda, et sõja ajal ei jõua, saa ega tohi pikki debatte pidada, aga kui mõistlik on öelda keeruliste, tundlike ja potentsiaalselt lõhestavate teemade puhul resoluutselt, et ei, meil ei ole teiega midagi arutada?

Müürileht on suvepuhkuselt tagasi ja alustab uut hooaega kõrgetel temperatuuridel, visates pilgu ülekuumenemisele kui füüsilisele fenomenile ja ka kujundile.

Juuli-august on meie laiuskraadil teadagi suvitamise-lebotamise-molutamise aeg ning tung end välja lülitada on pea vastupandamatu. Ometigi on liiv praegu liigagi kuum, et eemalseisja mugavusega oma pead sellesse peita.

Ehkki teatud segmendid kväärkogukonnast on saavutanud märkimisväärseid vabadusi, on ühiskondliku solidaarsuse kadu ja kapitalistlikusse süsteemi juurdunud rassism, seksism ja suutmissurve seadnud kvääraktivismi ideoloogilisse kahvlisse. Kuidas vabastada kvääridentiteedid neid kummitavatest ahelatest?

Juba mõnda aega maksaks me justkui idaeuroopluse maksu, lisatasu, mida peame siin elades segastel asjaoludel tasuma, kui tahame peale tangu ja kartuli veel midagi osta.

Varakevadel, kui paistis, et oleme sisenenud n-ö Bermuda kolmnurka, kus ühiskonda pigistasid armutult värske Ukraina sõda ning energia- ja koroonakriis, tegime toimetuses võllanalja, et küll elu oli ikka aastal 2019 muretu – palgalõhe, EKREIKE ja metsade lageraie.

Ümberringi toimuvat aktiivset kogukonna-, seltsi- ja miks mitte ka kultuurielu vaadates lubab süda ja meel uskuda, et kväärtulevik tuleb niikuinii, takistatagu seda mis vahenditega tahes.

Eile tuli Apple lagedale uudisega, et lõpetab pärast 20 aastat iPod Touchi tootmise, mis kuulutab omakorda lõppu tervele nende kaasaskantavate muusikapleierite sarjale. Muidugi täitus internet kohe iPodi nekroloogidega ja pani ehk nii mõnegi oma sahtlipõhja unustatud sõbrakest taas välja otsima.