Müürileht

Piltide lugu on olnud kunsti- ja fotograafia ajaloos alati ka sõdade ja lahingute lugu, mis on täitnud monarhiate kõrgperioodil teatavaid propagandistlikke ja sümboolseid ülesandeid.

Demokraatliku maailma teeb tugevaks see, et ta ei põhine jäigal jõul ja on seetõttu paindlik. Miks on paindlikkus oluline? Sest inimene ise on muutlik, vastuoluline ja silmakirjalik.

„Õu” on mitmetähenduslik sõna, kihiline nagu sibul. Õu võib olla mõistetud kui aed või hoov. Õu on Õismäel ja taludes majade vahel, õu on aiaga piiratud tükk eramute ümber. Kuid õu on ka kõik see, mis ei ole minu toas või teiste tubades või kontorites või koolides või kaubanduskeskustes, see tähendab kõik see, mis on väljas.

On tähtsamaid väärtusi kui isiklik võim ja need tähtsamad väärtused avalduvad just praegu. Kui on üldse olukordi, kus ei ole vaja isikliku kasu pärast valitsuskriisi mahhineerida, siis see on see.

Taasiseseisvumise ajast on sööbinud eestlaste kultuurimällu ilmselt igaveseks lubadus vabaduse nimel kas või kartulikoori süüa. Nüüd, kui majanduslik surve pead tõstab, näeme, kuidas Kesk-Euroopas meie nimel sääraste raskustega ei riskita.

Praegu Ukrainas toimuva sõja õigustuseks püüab Venemaa president tuua üha sõgedamaid traumanarratiive, mis samal ajal kisuvad lahti Ida-Euroopa vanad haavad.

24.02.2022 jääb meile kõigile küllap meelde kui Eesti Vabariigi aastapäev, mis algas nagu ei ükski teine varem – uudistega, et Venemaa on alustanud laiaulatuslikku sõjalist pealetungi Ukrainasse.

Soolise enesemääratlemise õigusele sillutab teed muu hulgas avalikkuse hoolikas keelekasutus.

Mida on ühist Thbilisis techno järgi tantsinud protestijatel, Joséphine Bakeril, iraani põrandaalustel koreograafidel ja inimesel, kes bussipeatuses lisaks tammumisele ka mingeid teisi liigutusi teeb? Nad kõik praktiseerivad liikumisvabadust, mis ei pruugi olla kooskõlas kehtivate normidega.

Seni, kuni tantsukunsti nähakse institutsionaalselt kas (sõna)teatri väikese õe või spordi sabarakuna, ei tundugi see väljastpoolt vaatajaile kui autonoomne kunstivaldkond. Kas siin võiks olla abi betoonist ja arhitektuurist ehk kuidas võiks aidata olukorda muuta näiteks üks maja?

Siinmail on tavaks öelda, et žüriitöö on issanda karistus pattude eest. Demokraatia ongi alati raske, lausa peab olema.

Eesti avalikkuses kõlanud vabanduste palett on lai, kuid õnnestunud näidete asemel domineerivad need, mis tulevad liiga hilja, on ennast õigustavad või siis tegelike kannatajate suhtes ükskõiksed.