Müürileht

Seni, kuni me veel hõljuvad valguskerad ei ole, võime teha rahu mõttega, et meie kehalisuses peitub võimalus, mitte oht. Aju on ainult üks tervest hunnikust kogemisvõimelistest organitest. Nahk, lihased, silmad ja sõrmed tuleks tagasi mänguväljakule kutsuda – näiteks tantsima.

Tommy Cash on endale nime teinud kui kaasaegse Eesti kõige olulisem kultuurieksport. Kas see tiitel teeniti välja läbi ausa loomeprotsessi või peitub kulisside taga hoopis midagi muud?

Lõhed eri eagruppide maailmavaadete vahel ei ole alati väikesed ning suhted soojad. Harjumus noorematele põlvkondadele etteheiteid teha ulatub juba tuhandete aastate taha.

Ilmselt on nii mõnigi tundnud viimastel nädalatel uudisteportaale sirvides teatavat pitsitust rinnus. Põhjustagu seda siis laiaulatuslikku hinnatõusu kuulutavad majandusuudised, sõjahirmu üles kloppivad teated Ukrainast või mõni Jüri Ratase järjekordne valitsuse peatsele kukkumisele vihjav sõnavõtt.

Iga olulise seaduse ja ühiskondliku kokkuleppe eest on tulnud võidelda, samamoodi nagu iga olulise muudatuse vastu on võideldud.

„Mina ei tee midagi, kuni mul pole summat kokku lepitud,” õpetab mu südi sõbranna Susan, kui Messengeris oma naeruväärse honorari pärast halan. Susanit peetakse ülbeks. Mõtelda, julgeb summat küsida ja siis veel tingib! Õudne jultumus küll.

Hübriidmeediumite ajastul, kus on käimas üks suur tehnoloogiline svingerite pidu, kestab televisioon hübriidrünnakutest hoolimata visalt edasi.

Lõppeva aasta moesõnadeks on kerkinud taas kontekstitundlikud „rahvas” ja „eliit” ning see on muidugi tore. Huvitav oleks isegi teada, kelleks tahavad suureks kasvades saada praegused lasteaialapsed – kas rahvaks või eliidiks?

Viimastel aastatel toimunud keskkonnaministrite karusselli läbivaks jooneks on valdkonnas ebakompetentsete parteisõdurite ametisse nimetamine. See pole sugugi juhuslik, vaid näitab, kuivõrd olulisi küsimusi selle ministeeriumi haldusalas otsustatakse.

Sel nädalal tuli teade, et Poola hakkab Valgevene piirile ehitama müüri. Veel viis aastat tagasi oleks selline sõnum saanud rahvusvahelise üldsuse laialdase halvakspanu osaliseks, nagu suhtuti toona Ungari piiritõketesse või Donald Trumpi kesksesse valimislubadusse. Avatud piire nähti globaliseerunud maailma ühe tugisambana.

Pandeemilises jõgiromaanis siia ja tänna väntsutatud kultuurisektor pole kultuuriministrite vahetustest mitte kui midagi võitnud. Kultuuriministri ametikohast on saanud poolvedel ollus, mis voolab kuhu juhtub.

Valdavalt kiputakse rõhutama Ida-Virumaa eraldatust ülejäänud Eestist, ent milline on selle piirkonna erinemise tegelik sügavus? Ja miks? Ida-Virumaad ei ole globaalsest kapitalismist ja Eesti identiteedist kõrvale jäetud, vaid see on korrapäratult nendesse juurdunud.