Müürileht

Soolise enesemääratlemise õigusele sillutab teed muu hulgas avalikkuse hoolikas keelekasutus.

Mida on ühist Thbilisis techno järgi tantsinud protestijatel, Joséphine Bakeril, iraani põrandaalustel koreograafidel ja inimesel, kes bussipeatuses lisaks tammumisele ka mingeid teisi liigutusi teeb? Nad kõik praktiseerivad liikumisvabadust, mis ei pruugi olla kooskõlas kehtivate normidega.

Seni, kuni tantsukunsti nähakse institutsionaalselt kas (sõna)teatri väikese õe või spordi sabarakuna, ei tundugi see väljastpoolt vaatajaile kui autonoomne kunstivaldkond. Kas siin võiks olla abi betoonist ja arhitektuurist ehk kuidas võiks aidata olukorda muuta näiteks üks maja?

Siinmail on tavaks öelda, et žüriitöö on issanda karistus pattude eest. Demokraatia ongi alati raske, lausa peab olema.

Eesti avalikkuses kõlanud vabanduste palett on lai, kuid õnnestunud näidete asemel domineerivad need, mis tulevad liiga hilja, on ennast õigustavad või siis tegelike kannatajate suhtes ükskõiksed.

Seni, kuni me veel hõljuvad valguskerad ei ole, võime teha rahu mõttega, et meie kehalisuses peitub võimalus, mitte oht. Aju on ainult üks tervest hunnikust kogemisvõimelistest organitest. Nahk, lihased, silmad ja sõrmed tuleks tagasi mänguväljakule kutsuda – näiteks tantsima.

Tommy Cash on endale nime teinud kui kaasaegse Eesti kõige olulisem kultuurieksport. Kas see tiitel teeniti välja läbi ausa loomeprotsessi või peitub kulisside taga hoopis midagi muud?

Lõhed eri eagruppide maailmavaadete vahel ei ole alati väikesed ning suhted soojad. Harjumus noorematele põlvkondadele etteheiteid teha ulatub juba tuhandete aastate taha.

Ilmselt on nii mõnigi tundnud viimastel nädalatel uudisteportaale sirvides teatavat pitsitust rinnus. Põhjustagu seda siis laiaulatuslikku hinnatõusu kuulutavad majandusuudised, sõjahirmu üles kloppivad teated Ukrainast või mõni Jüri Ratase järjekordne valitsuse peatsele kukkumisele vihjav sõnavõtt.

Iga olulise seaduse ja ühiskondliku kokkuleppe eest on tulnud võidelda, samamoodi nagu iga olulise muudatuse vastu on võideldud.

„Mina ei tee midagi, kuni mul pole summat kokku lepitud,” õpetab mu südi sõbranna Susan, kui Messengeris oma naeruväärse honorari pärast halan. Susanit peetakse ülbeks. Mõtelda, julgeb summat küsida ja siis veel tingib! Õudne jultumus küll.

Hübriidmeediumite ajastul, kus on käimas üks suur tehnoloogiline svingerite pidu, kestab televisioon hübriidrünnakutest hoolimata visalt edasi.